Püüan meenutada viimasel kolmel kuul loetud raamatuid. Lugemiseks jääb tavaliselt enne magamaminekut aeg st ei suuda midagi eriti tõsist ja rasket lugeda. Millegipärast jõudsid minuni 3 Petrone Prindi lapsepõlveraamatut. Huvitav oli jälgida, kuidas erinevad inimesed oma lapsepõlvele tagasi vaatavad, mida oluliseks peavad.
Loone Ots „Mustamäe valss“
Mulle meeldis see raamat, see oli nagu selle ajastu kroonika, nii detailne oma mäletamise ja kirjeldustega. Imestan neid inimesi, kes suudavad oma lapsepõlvest nii palju meenutada ja mäletada. Kas ta pidas päevikut? Hästi täpselt oli juba Loone esivanemate elust kirjeldatud: igavesti hea ülevaade sellest ajast ja eredatest inimestest. Mulle tundus, et tegemist oli varaküpse lapsega, aga see jäi natuke küsitavaks, et tihti oli antud lapse mõtetele pigem täiskasvanud inimesele omane selgitus või üldistus. Kas laps ikka suudab nõukogude aega st lapsepõlve võtta sellise teadlikkusega? Mina näiteks võtsin oma lapsepõlve nii, nagu ta oli, mõtlemata, et saaks ka teisiti olla, kuigi vanemad rääkisid kodus võib olla vahel ka muud. Aga see polnud minu jaoks oluline.
Autori keelekasutus oli ka huvitav, nautisin tema võrdlusi. Raamat oli paks ja hästi sisutihe, andis sellest nõukogudeaegsest elust väga hea pildi.
„Projektilaps Pärnust“
Toimumisaeg ja koht enam-vähem sama mis minul st oli hea võrrelda enda ja tema mälestusi lapsepõlve Pärnust. Võrreldes Loone otsaga oli detaile vähem ja koolielul ja õpetajatel peatuti tagsihoidlikumalt, pigem keskendus Kati enda arenemisele. Mind pani mõtlema just see, kui palju tegelikult on üldse neid inimesi, kel lapsepõlv nii kudne ja muretu on, et sealt ühtegi kompleksi kaasa ei saa. Kati tundis puudust oma isast, aga kui palju oli tema kõrval neid inimesi, kellega ta rääkida sai ja keda usaldada. Tal oli võimalik käia reisimas, tegeleda erinevate huvialadega, kohtuda huvitavate inimestega. Ei pidanud mõtlema ka pidevale rahapuudusele. Välismaalt saadeti riideid ja muudki, mis oli sel ajal ikka väga suur pluss. Eks me igaüks tuleme oma lapsepõlvest ja võtame sealt kaasa päris suure pagasi suhetest, harjumustest, ellusuhtumisest. Kindlasti mõjutab see meie tulevast elu, aga kui palju oleneb meist endast? Peaasi, et me suudaksime oma lastele paremat pakkuda ja mitte oma vanemate vigu teha. Aga kas me suudame?
Lugemine läks kiiresti, jutt jooksis, palju oli ka viiteid Kati praegusele elule Aga raamatu ülesehitus kohati häiris natuke, ei suutnud tabada seda loogikat.
„Minu Dublini“ valisin lugemiseks sellepärast, et mu vend elas samuti neli aastat võõrtöölisena Dublinis ja kolm aastat tagasi käisin tal seal külas. Ostsin selle raamatu talle jõulukingiks nn nostalgitsemiseks ja lugesin ka selle ise eelnevalt läbi.
Kristiina ja minu venna elus on palju sarnast, näiteks seegi, et mõlemad said eestlastega kokku internetikohvikus, olles ise tööta, elamispaiga ja rahata. Samuti see karjakesi kooselamine ja ja talvine tubades külmetamine.
Nüüd aga raamatust endast. Raamat oli kirjutatud ladusalt, lugemine edeneb kiiresti. Alguses on autor kirjutamisel isiklikum ja üksikasjalikum, raamatu teine pool muutub rabedamaks.
Kuna raamat keskendub ainult Dublinile, siis ei saagi ju autorilt nõuda, et oleks rohkem tahtnud Iirimaast teada või iirlastest endist. Kuna olen ise Dublinis käinud ja peamiste vaatamisväärsustega tutvunud, siis raamatust ma rohkem nende kohtade kohta teada ei saanud. Autor keskendub rohkem kodu-töö-õhtune pidutsemiskoht trajektoorile. Sellelt tulenevalt saab lugeja täpsema ülevaate Dublini linna transpordivõimalustest ja pidutsemiskohtadest.
Oleksin tahtnud rohkem teada saada noortest iirlastest, nende haridusest, millest nad unistavad ja kas nad on oma kodumaaga rahul. Tean, et praegu on Iirimaal suureks probleemiks see, et elanikkond väheneb, iirlased suunduvad mujale maailma oma õnne otsima.
Kõige muhedamalt oli kirja pandud autori esimene tööpäev bensiinijaamas, samuti kliendiabi WC-s. Kohati häiris raamatu lõpu poole sisu hüplikkus, näiteks on ühe peatüki pealkiri „Bussist, salatist ja paastust“. Tundus, et kui neist asjadest pikemalt juttu teha polnud, siis tuli need teemad ikka raamatusse ära paigutada.
„Minu Dublin“ oli selline raamat, mis ei tekitanud erilisi emotsioone, kuid neile, kes kavatsevad Dublinist tööd ja elamiskohta leida, on see hea teejuht. Dublinit ennast see raamat minu jaoks atraktiivseks ei teinud.
Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“
Seda raamatut pidin lugema oma töö pärast. Ja see raamat on hea, pole küll „Läänerindel muutuseta“, aga võib leida palju sarnast. Sõda on julm ja selliseid raamatuid peaks iga inimene lugema, et saada aru sõja mõttetusest. Noor peategelane on 22-aastane ja peab kohanema sõjaga. Kõige selle jubeduse juures, mida sõda kaasa toob, pole see raamat õudne, vaid südamlik, leiab ka väga humoorikaid kohti. Mehed oma ütlemistes ja tähelepanekutes olid andekad, kuid samas näitab see teos, et inimnelul pole sõja ajal mingit väärtust ja iga järgnev minut võis tuua surma. Lõppes see raamat lahinguga, kus oli juba ette teada, et sealt keegi elusana tagasi ei tule. Tuli teha veel viimane suits ja minna... vastu surmale.
„Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon/-------/
Me tahame üle olla surmastki- või on see esivanemailt pärinev ebausk kasutada õigete nimetuste asemel midagi muud, nõnda et me üsna küüniliselt ütleme: sai kabelimatsu, arvati maha toidult ja seebilt, sinililled silma pea, läks parematele jahimaadele ja nõnda edasi.
Kuid kõigepealt oleme vaesed ja poolikud sellepärast, et me oleme koduta ja armastuseta. /--------/ Ja seegi poolik elu, mis meil veel on, on vapustavalt habras nagu põlenud niit.“
Kuna tahtsin lugeda Jan Kausi "Koju", aga seda raamatukogus polnud, siis võtsin "Õndsate tunni", mis kuulub tema varasemasse loomingusse. Lugesin läbi, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Peegeldas seda aega, mil ta kirjutatud oli.
"Sillamäe passioon" oli siis kolmas lapsepõlveraamat, mida tahtsin ammu juba lugeda. Huvitavalt kirjutatud ja põhjalik. Sillamäe on minu jaoks täiesti tundmatu koht, ma vist pole seal isegi käinud, aga jälle langeb autori ja minu lapsepõlv enam-vähem samasse aega. Aga minu lapsepõlv oli selles õiges Eestis. Mulle jäid sellest raamatust millegipärast meelde kaks kohta: üks see, kui poiss läheb koos emaga vanavanemate juurde ja nad ei räägi paari kilomeetri jooksul mitte midagi, sest millest neil ikka rääkida oleks, ja teine see, kui poiss läheb raamatukogusse, mis on tema jaoks nii oluline koht st seda võib võrrelda kui mingi templiga. Olen lugenud viimasel ajal just päris palju selliseid raamatuid, mis näitavad, kui olulised olid RAAMATUD noore inimese elus nõukogude ajal.
A. Kasemaa on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mitmest erinevast kohast oli tema raamatu kohta jäävad positiivsed arvamused silma jäänud ja nii see minu lugemislauale jõudiski. Ega kahetse! Täiesti teistsugune raamat. Noor autor uurib ja jälgib suure armastusega Peipsi-äärsete leskede (vanade naiste) maailma, nende maju, mööblit, riideid. Nii et see raamat on nii ilukirjanduslik kui ka etnograafiline. Eriti imeline oli see, kuidas noor mees kirjeldab naisteriiete materjale, lõiget, detaile.
Ja nüüd mu lemmik: minu teine e-raamat Tõnu Õnnepalu"Mandala", mõtteline järg eelmisele raamatule. Raamat, mille lugemine tõi muige mu näole, raamat, mille lugematud kohad hinge läksid, autor, kelle kirjutusviisi ja väljendusoskust ma ainult imetlen. Kuidas üks autor oskab kirjutada peaaegu mittemillestki midagi sellist, mis puudutab lugeja hinge. Ja loomulikult need kassid, kes kogu seda raamatut üleval hoiavad. Kassiomanikuna võib seda äratundmisrõõmu ainult nautida. Kahjuks ühtegi tsitaati välja ei kirjutanud, aga seda raamatut tahaks veel üle lugeda.
