Kolmekuningapäeval

Lisan siia kaks pilti, mis on tehtud selle talve ühel ilusamal päeval 01. jaanuaril 2012. Muidu on ju tavapäraks saanud vihm ja pori, lisaks jubedad tuulehood. Päevarežiim on täiesti sassis: õhtul ei tule und enne kella ühte, hommikul magaks südamest kella kümneni. Mõnus on magada! Minupärast võiks inimesed ka endale talveund lubada. Tööasju olen ka nikerdanud teha ja muud vajalikku. Täna oli 3-tunnine koolitus linnas, mida olen juba kolm korda vähemalt kuulanud.

Käsitööd lootsin vaheajal rohkem teha, aga pole salli kudumisest kaugemale saanud, üks uus kampsun tahab ka huvitavamaks tuunimist saada.

Lugenud olen küll, nagu eelmine postitus näitab, ja üks viimase aja parimaid leide on Viivi Luige esseede ja artiklite kogumik "Kõne koolimaja haual". Parem kui "Varjuteater" minu arvates.

Kirjutasin enda jaoks üht-teist välja ja täna läksin ning ostsin endale ka selle raamatu Apollost (õnneks Pärnus veel oli!).

Seda raamatut iseloomustab 2 märksõna: mure looduse pärast ja tõrjutud mälestused.

Ja minu tsitaadid:

"Kirjutamata seadus"

Orjaajast pärit ahnus lööb jälle välja. See on ennegi välja löönud. Kui poleks olnud ahnust, oleks küüditamiste ajal olnud vähem pealekaebusi. Ahnus on sünnitanud olevused, keda on juba raske inimeseks nimetadagi, sest neil puudub empaatiavõime, häbitunne, aumõiste. Mida kõike ei olda valmis tegema, kui sest on kasu ja kui see midagi sisse toob.Seni, kuni need olevused kuskil vaikselt omaenda pugu täidavad, pole asi veel nii hull, hulluks läheb siis, kui nad saavad troonile. Selle tõu jaoks ei kehti ükski kirjutamata seadus. Jutt kirjutamata seadustest tembeldatakse eluvõõraste intelligentide virinaks. (Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. Meie lööme oma peldiku püsti!)

Kuni nii palju asju on Eestis selgeks rääkimata, kuni nad on uinunud olekus, sünnitab teadmatus koletisi, kes ainult TEADMATUSE varal sigineda saavadki. Kas isegi nii lihtsat asja peab LAHTI SELETAMA, et kultuuri või südametunnistust ei saa osta ühegi raha eest, ja et iseseisvat, vaba inimest ei saa sundida ükski võim tegema seda, mis on tema südametunnistusega vastuolus?
See ongi põhjus, miks osa raamatuid teatud aegadel ära põletatakse või puruks raiutakse. Kas peab lahti seletama, et see on sümboolne akt?! Mitte raamatuid ei raiuta ega põletata, vaid häbi ja südametunnistust. Et pealekasvavad põlvkonnad teada ei saaks, et häbi ja südametunnistus olid olemas.
Kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur, seltsimehed, on rahvaste elu ja surma küsimus. See asi on kirjutamata seadus.

„Tõrjutud mälestused“
Kuskil meie rahva alateadvuses on pime kelder, kust kostab nuttu, oigeid ja roppu sõimu.Vahel pressivad vereplekid läbi värske krohvi. Kõik need asjad on avalikult lahti rääkimata.
Mis meie lähedastega tegelikult juhtus, seda me ei tea tänini. Alandus ja häbi on tõrjutud sügavale alateadvusse ja pärandatakse järgmistele põlvkondadele edasi, ilma et keegi enam teaks, miks Eestis valitseb vihkamise õhkkond ja miks üksteise kallal ilgutakse.
Kui üks eestlane teise kallal ilgub, siis on põhjus lahti rääkimata minevikus, allasurutud alanduses. Alateadlikult hakkab ohver matkima mõrtsukat, ja nii olemegi ohus, et meie rahvast saavad needsamad metslased, kes meid omal ajal piinasid ja alandasid.

Ka näiteks nn rebaste retsimine kuulub autori arvates sellesse valdkonda.
Veel meeldis Delfi kommentaariumi võrdlemine Viha- Allikaga.
„Kadunud kodu“
Viivi Luik rääkis Hando Runneliga inimese eluaegsest igatsusest oma lapsepõlvekodu järele. Et hilisemas elus püüab inimene alateadlikult luua oma lapsepõlvekeskkonda.
Hando Runnel on leidnud, et magamisgetodes ja paneelmajades üles kasvanud noored hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse ja nii pöörduvadki nad looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse „looduse iluks“, tundub talle võõras ja vastik.
Nii meenutavad need maltsa täis tühermaadele ehitatud papimajad lahti võetud Lasnamäed, kandes nüüd nime eramaja.
Samuti tekitab neis ebamugavust vaikus, sest et lapsepõlvekodud kostsid läbi ning see lärm tekitas pigem turvalisustunde.

„Vaene loom, kui inetu sa oled“
Imelik, et eestlasel ei olegi ühtainukest kodumaad, vaid on kaks, mis tähendab, et niisugusel maal sündinud ja kasvanud inimene peab olema vastuoluline nagu maa isegi. Või kahepalgeline.
Üks on talvine pale ja talvine kodumaa, teine suvine pale ja suvine kodumaa. Talvel vahemaad kasvavad, kõik kohad jäävad kaugele, olenemata autost ja mobiilist, sest ikka on teid, mis tuiskavad täis, ja ikka on kohti, kus mobiil ei võta. Talvel tuleb tsaariaeg tagasi, kompsude ja nutsudega eidekesed komberdavad ringi, tüdruku laps läheb vargile, viin viib hauda, magatakse vana palitu all ja põetakse tiisikust. Siin sa oled ja siia sa jääd.
Talvel on Eestis kõik inimese kätega loodud inetus alasti, ja seda on palju. Kõik need mustmiljon moonakamaja ja sigalat ja putkat ja kuivatit.
Siinkohal ei saa kuidagi mööda ühest pildist, mis on jumal-teab-mis aasta talvel nähtud Tallinna Keskturul. Selline pilt: väike vilets vanaeideke, keda tuul tõukab, püüab turuväravas libedal jääl kuidagiviisi püsti jääda. Siis järsku ta näeb hulkuvat kassi ja kutsub: "Kiiss-kiiss-kiiss."
Kass on niisama niru ja vilets nagu eidekegi, aga tuleb julgelt juurde, sest eidekesel on temaga head kavatsused. Nimelt kougib ta tuult ja tuisku trotsides oma nutsukesest välja kaks värsket räime, vaatab rõõmuga, kuidas kass neid kugistab ja räägib talle heldinult: "Vaene loom, kui inetu sa oled."
Täpselt sedasama võiks ka kass eidekesele ütelda. Must jää läigib, inimesed lähevad, karvamütsid kuklas ja suitsutatud loomaribid kaenlas. Minna pole kuhugi.
Igal pool on üks ja seesama must jää, kõle tuul, odavad majad ja pomin: "Vaene loom, kui inetu sa oled."