Uuel aastal uue hooga

Torm Emil? möllab jälle akna taga, vihm peksab vastu akent. Käes on uus aasta. Kuna mu blogipostitused on rohkem kui harvad, proovin täna anda ülevaate sellest, mida viimaste kuude jooksul lugenud olen. Kõik ei tule kindlasti meelde. Mulle meeldib Varraku sari "Moodne aeg".
Andreï Makine (s 1957) on vene päritolu prantsuse kirjanik. , 2001. aastal ilmunud "Ühe elu muusika" pälvis kirjandusajakirja Lire aastapreemia ja on tänaseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaan jutustab noore lootustandva pianisti Aleksei Bergi loo, mis on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950. Poisi vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja saadetakse Siberisse asumisele, noormeest aga hoiatatakse. Ta põgeneb ning varjab end maal sugulaste juures, kuni puhkeb Teine maailmasõda, mis kõik pea peale pöörab. Ta võtab endale ühe surnud sõduri nime, saab uue identiteedi ja hoopis teistsuguse elu, kui see, mis tal justkui pidanuks olema.
Mind panigi just see mõtlema, kuidas üks juhus võib määrata saatuse, noormees pääses asumisest, kuna teda polnud sel ajal kodus, kuid edaspidine elu oli üks suur enda varjamine, ja oma muusikukarjäärist, mis tema elule senini olulise sisu andis, pidi ta täiesti loobuma. Sõda kujundas ju niimoodi tuhandete inimese saatuse. Inimesed olid saatuse mängukannid, kandes oma salajasi unistusi, elamata jäänud elu ainult kusagil sisimas. Raamatu lugemine võttis aega paar tundi, kuid sisu jättis päris sügava mulje.

Teiseks raamatuks on David Abboti raamat "Klaverimängija"
Tundub, et raamatu peategelasel Henry Cage’il pole elult enam palju
soovida – ta on jõukas ja edukas ärimees, kes on jäänud pensionile, et
tegeleda oma lemmikharrastustega. Ometi satub ta ootamatute sündmuste
keerisesse. Üks neist saab alguse aastatuhande vahetuse pidustuste
käigus, kus Henry põrkab Westminsteri sillal kokku sadistliku psühhopaadi Coliniga, kes hakkab teda jälitama. Samal ajal saab Henry teada, et ta endine naine Nessa on Ameerikas vähki suremas ning lisaks üritab mees taastada suhteid temast võõrdunud pojaga.

Lisaks algab raamat sellega, et tema armastatud pojapoeg saab temaga olles õnnetult surma ja nüüd ta hakkabki tagasi vaatama oma elule.

Välismaalasest ajakirjanik, kes elab nüüd Eestis, jälgib eesti naisi ja proovib neid rühmitada erinevate parameetrite ja kriteeriumite järgi. Kerge lugemine ja meeldib autori tähelepanelikkus ja jälgimisoskus. Niivõrd täpselt oskab ta naisi kirjeldada. Samas on tal eesti naise vastu respekt olemas. Tekkis huvi lugeda ka varasemaid raamatuid tema ilusast elust eksiilis.

"Minu..." sarjast olen lugenud ka mitut raamatut. "Minu Soomet" lugesin paar kuud tagasi. Meeldis, kirjutasin enda jaoks välja ka soomlasi iseloomustavad jooned:

Soomlased koonerdavad-see tähendab loevad igat senti, igasugused allahindlused on alati oodatud, niisama lihtsalt kellelegi välja ei tehta. Selle tulemusena, et nad rahaga ei priiska, saavad nad endale ka rohkem lubada. Ametiasutustes eriti loota ei tasu, et sind abistavad seadused sulle lahti seletatakse, pigem pead ikka ise oma õigusi mingitele hüvedele teadma.
Arstide teadmised on Eestis rohkem tasemel. Soomlased on väga ausad ja kui keegi nende silmade all seadust rikub, on nad valmis kohe sekkuma, näiteks kas või liiklusrikkumise korral. Naabrite peale võivad nad isegi linnavalitsusse kaebama minna, ilma et nad ise naabritele mingit märkust teeksid. Prügi sorteeritakse väga korralikult ja jälgitakse ka teisi. Valimiste eel omavahel valitavatest kandidaatidest ei räägita, isegi mitte perekonnas. See on nende jaoks väga intiimne teema. Räägivad väga aeglaselt, teistele vahele ei räägi. Kui eestlase jaoks tekib „piinlik“ vaikushetk, siis soomlased võtavad seda loomulikult.

"Minu Taani" alguses mulle üldse ei meeldinud, aga siis hakkas kuidagi autori jutt jooksma ja raamat muutus paju huvitavamaks. Eks igas suurriigis ongi nagu kaks poolt: üks see, mis toimub kusagil pealinnas, kus on sisserännanuid väga palju, ja teine kusagil väikeses kohas, kus elavad selle rahva kõige puhtamad esindajad. Kumb siis see Taani on? Taanlaste kohta jäi meelde ikka jälle kokkuhoidlikkus, nii nagu soomlastegi puhul. Veel oli minu jaoks üllatuseks, et nad nii agarad võileivasööjad on, tavaliselt lõunaks ongi igaühel puidust tahvel ees, millel ta endale rohke kattega võileibu teeb.

Arvan, et ka meie maainimesi iseloomustab selline vanade asjade hoidmise lembus- on siis veel neid asju vaja või mitte. Järsku läheb vaja... Aga nii on ka nende vanade talude lakapealsed ja aidad tõelised varaaidad- põlvkondlikud arhiivid, millest võib leida nii vanavanaema villase kirikuseeliku kui vanavanaisa lapsepõlvest pärit madruseülikonna. Kas neil on mingit väärtust tulevaste põlvkondade jaoks? Ei oskagi öelda.