Külm on, nii külm on

Külm nädal oli. Hommikul ligi 25 kraadi. Nädalavahetuseks lubatakse veel rohkem. Täna oli lühendatud tööpäev ja sain päris normaalsel ajal koju. Muidu mulle see päikesevalgus meeldib, ei tekita masendust. Kui puid oleks piisavalt, poleks ju ka viga, viska aga kaminasse. Elektriarvele ei taha mõeldagi. Õues liigun ainult autos ja toas hoian võimalikult kamina lähedale, nii et võib öelda, et see külm väga palju mind ei mõjuta. Aga pikaajaliselt hakkab vist rohkem häirima.

Täna sain teada, et üks tööga seotud sügisene üritus tahetakse rahatuks jätta. Alustasin juba võitlust, appi!-ise ma sellest midagi kasu ei saa, aga jälle ei arvata teiste tööst ja vaevast midagi. Saate nüüd oma töö tasuks kommikoti. Ime kommi ja ole rahul!

Ühe raamatu lugesin ka läbi, aga see on selline teos, mille jaoks peab aega olema. Selles põimusid unenäod, mälestused, tegelikkus. No, ei puudutanud mind. Aga keel oli ilus ja peategelaseks, jutustajaks oli geko. Tegevus toimub Lissabonis ja tuli meelde Beltrani raamat, millest ka siin kirjutasin. Nende raamatute õhustik oli sarnane, mõlemas toimus tegevus ühes vanas majas. Aga üks tsitaat ka: "Mõnedes inimestes avaldub juba väga varakult tõeline anne äpardumiseks. Ebaõnn rõhub neid kui kivi kaelas, mõnikord rohkem, teinekord vähem, ja nemad lepivad sellega kergelt ohates. Teised jällegi evivad veidrat kalduvust õnnelikkusele. Neid tõmbub sügavike sina, esimesi aga kuristikku langemise joobumus. Osa inimeste saatuseks on unistada, teised on sündinud tööd rabama- praktilised, töökad, väsimatud- ja on neidki, kes on nagu jõgi, liiguvad lähtest suudmesse jõesängist hetkekski lahkumata."

Täna põikasin ka raamatukokku sisse ja võtsin kaks raamatut, sest ime läbi on sel nädalavahetusel töid vähe parandada. Mida selle hirmkülmaga ikka muud teha kui teki alla sooja pugeda ja nina raamatusse pista. Täna päädis selline elukorraldus silma looja laskmisega. Nii et lugemisega kaugele ei jõudnud.