Vihm ja lörts

Paar rida järjekordselt. Õues on see nädal olnud väga heitlik. Igal hommikul on hirm südames, mida see 31 km mulle täna pakub. Tuisku ja lumist teed, öösel külmetanud soola ja jääkonarlusi või suisa jääsära autotulede vihus? Valik pole minu, mis siis et ekstreemsused on mind alati külmaks jätnud. Tööle jõudes on käed rooli hoidmisest krampis ja huultel küsimus: "Miks ma seda teen?". Autosõidule krooniks on veel üha kõrgenev bensiinihind, arvad küll, et ei pane korraga paaki palju, et kindlasti hakkab hind langema, aga tegelikult on vastupidi. Nii et võtadki selle hinnatõusu juba "külma kõhuga" vastu, sest see on ületanud normaalsuse piiri.

Reedel käisin maavanema ja linnapea ühisel vastuvõtul. Taevast tuli paduvihma, segamini lörtsiga. Juba Tammsaare valgusfoori juures oli autode ummik. Kõrvalteed pidi sõites lasin nagu tankiga läbi pudruse tänava, vihmasegune lumi üle taeva lendamas. Mu armas pisike punn ei jäänud õnneks kinni. Aga kõrvalteed on ikka jubedad. Kontserdimaja ümbrus oli täis kohti otsivaid autosid ning kiirustavaid inimesi, kes üle märgade lumevallide ja läbi hiiglaslike lompide maja sissepääsu poole rühkisid. Üritus ise? Linnapea kõne ajal tundsid end pahandust teinud poisikesena, kes sarjata saab. Ausalt, ma pole ühtegi asja linna lõhkunud, pigem ei mahu mulle pähe, kes need inimesed on, kes nii teevad, ja prügi sorteerin ka päris usinalt. Väikeste laste emad lasen alati üle tee. Kas tõesti peab nende tublide inimeste südametele koputama, kes niigi ma arvan, südametunnistusega on? Maavanema jutt oli isiklikum, kantud sündinud pisipojast. Rosanna laulis ilusasti, ma usun teda, kui ta laulab, see tuleb südamest, on aus.

Neljapäevane aktus töö juures pakkus mulle rõõmu, sest luulekava õnnestus, no oli ilus ja pidulik, mulle meeldis. Nii tore, kui lapsed suudavad end vajalikul hetkel kokku võtta ja asja korralikult ära teha. Issand, kuidas ma selliseid hetki naudin. Minu isiklikud töörõõmud! Ja neid on tegelikult harva.

Nüüd lugemisest. Paar nädalat tagasi lõpetasin soome autori Elina Hirvoneni raamatu "Et tema mäletaks sedasama". Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Mulle ei tundunud üldse, et autor oleks soomlane või tegevus kuidagi Soomes toimuks. Muidugi jäin mõtlema, kui palju on võimalik kirjutada raamatuid lapsepõlve painavatest tagajärgedest. Naistegelane ei suutnud unustada isa vägivalda, vaimuhaiget venda, kelle haigus võis alguse saada kodusest elust. Teise tegelase elule jättis jälje isa, kes pärast sõjast tagasipöördumist ei olnud enam tema ise, muutus vaimselt. Kurb ängi täis raamat. Täna lõpetasin ka ühe lihtsa lugemise- Tiina Rekandi "Krimmi päeviku". Autor kirjutas selles oma tööst eesti keele õpetajana Krimmi stepikülas Krsanodarkas. Ikka tõeline vene külaelu ja ega need lapsed sellest eesti keele õppimisest huvitatud polnud. Igasugune asjade ja dokumentide ajamine oli väga katsumusterohke. Lenini kujud igas suuremas kohas, aukudega peldikud nii koolis kui mujal, täis tuubitud koolibussid, peaaegu olematu Internet, pidevad elektrikatkestused, joodikutest külamehed. Nõukogude elust on ju mul ettekujutus olemas, aga kusagil elatakse niimoodi siiani.