Eile näitas talv veel, mida suudab. Hommikul sadas paduvihma, õhtul algas päris lumetorm. Õnneks võttis tänane hommik mind vastu päikeseliselt. Käisin filmikoolitusel, väga tore inimene Mikk Rand juhendas. Päris huvitav oli, tegime kambakesi ühe liitsõna õppefilmi valmis. Naerda sai südamest, eriti kui kaks koba arvuti taha lubati klippi valmis tegema. Küll kaotasime osa pilte lihtsalt ära, kuigi pärast selgus, et meie kadunud "prügi" oli lihtsalt "kühvli" alla sattunud ega paistnud sealt välja.
Mida lugenud olen? Haruki Murakamit olen enne ka lugenud. Aga nüüd novellikogu "Elevant haihtub". Lugesin seda päris kaua. Ei saaks nüüd öelda, et vaimustuses olin, aga ütleme, et võis lugeda. 
Meeldis "Teine rünnak pagariärile" - naine räägib mehele, et oli noorena oma selleaegse peigmehega pagariäri röövinud, nüüd otsustavad nad seda korrata, aga kuna ühtegi muud kohta lahti pole, siis lähevad MacDonaldsisse. Sealsed inimesed ei suuda kuidagi uskuda, miks nad tahavad hamburgeid saada, mitte raha. "Lederhosen" (nahkpüksid) oli ka hea ja veel meeldis "Vaikus". See oli seotud ka koolivägivallaga mingis mõttes. Alati leidub selliseid inimesi, kes sisemise kadeduse sunnil maksavad teistele varjatult kätte, aga samas jätavad avalikkusele ülihea mulje.
Meeldis "Teine rünnak pagariärile" - naine räägib mehele, et oli noorena oma selleaegse peigmehega pagariäri röövinud, nüüd otsustavad nad seda korrata, aga kuna ühtegi muud kohta lahti pole, siis lähevad MacDonaldsisse. Sealsed inimesed ei suuda kuidagi uskuda, miks nad tahavad hamburgeid saada, mitte raha. "Lederhosen" (nahkpüksid) oli ka hea ja veel meeldis "Vaikus". See oli seotud ka koolivägivallaga mingis mõttes. Alati leidub selliseid inimesi, kes sisemise kadeduse sunnil maksavad teistele varjatult kätte, aga samas jätavad avalikkusele ülihea mulje."Mina kardan pigem neid, kes Aoki-suguste juttu ilma igasuguse kriitikata uskuma jäävad. Nad usuvad pimesi Aoki-suguste libedat ja ladusat juttu, ilma et ise midagi ette võtaksid või millestki aru saaksid. Nad ei taipa isegi seda, et nad midagi valesti teevad, ega vaevu selle üle järele mõtlema. Nad ei tule selle pealegi, et võivad kellegi igaveseks hävitada ega vastuta oma tegude eest vähimalgi määral. Need on inimesed, keda ma kõige rohkem kardan. Need on inimesed, kes ilmuvad mulle unenägudes."
Kõige muinasjutulisem oli "Tantsiv härjapõlvlane". Peategelane töötas elevanditehases, kus erinevates tsehhides valmistati elevandi erinevaid osasid, mis pärast kokku pandi, näiteks ühes osakonnas pandi elevandi jalgade külge küüsi, teises valmistati koos täpsete kortsudega kõrvasid. Tantsiva härjapõlvlasega polnud sel küll erilist seost, ma mõtlen sellel tehasel. Jutul endal küll.
Teine väga hea raamat oli Aime Hanseni "Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas". Väga hea pildi saab Londonist, tulevad välja nii probleemid kui ka see, miks London on põnev: näitlejad, kunstnikud, luuletajad, nende peod ja kokkusaamised, Londoni vähetuntud, kuid huvitavad kohad. Lähemalt räägib autor muidugi pubidest, siis veel metroost ja kodututest, Londoni bürokraatiast, skvottimisest ehk majades kükitamisest (väga huvitav nähtus, millest muidugi enne ka kuulnud olen). Eraldi peatükk on teemal "where are you from?". Teine pool läks natuke faktirohkeks, aga kirjutaja "kodune töö" oli hästi tehtud. Huvitav, et Eestis on tekkinud selline uus põlvkond, kelle elu ongi üks suur rändamine ühest riigist teise: uute elamuste ja tutvuste otsimine, enda proovilepanek. Pere loomise peale ei mõelda nii nagu vanasti. Millal ja kas üldse saabub see hetk, kus arvatakse, et nüüd on kõik- aeg on ühes paigas oma elu sisse seada? Kas üldse suudetakse rutiini jääda, ühel kohal olla? Ja kui palju on neid mälestusi, mida pärast meenutada ja oma lastelastele rääkida, aga kas nendeni üldse jõutakse... Paneb mõtlema: mida olen mina oma elus näinud ja kogenud? Kui paljust ilma jäänud?
No comments:
Post a Comment