Märts ongi käes, kas ka kevad?

Selle nädala ilmad olid küllalt krõbedad, öösel 10 miinuskraadi, päeval säras päike. Aga tänane ilm on vastik, vihmasadu ja hall taevas. See nädal oli suisa lühike, sest kaks olid tasuta streigipäevad. 8.märtsi, naistepäeva veetsin koristades, keegi jalus ei kakerdanud, peale kassi ja koera. Voodialused, kapipealsed ja -tagused said tolmuimejat ja -lappi üle pika aja näha. Samuti sai riiulitel korda luua, asju õigetele kohtadele paigutada. Neli ja pool tundi läks kui lennates. Kust ma selle aja muidu oleks võtnud? Puhtas toas on hea olla, aga tee selleni on aeganõudev ja nõuab kättevõtmist. Mulle meeldib, kui päike koristamise ajal paistab, annab palju rohkem valgust ja energiat kui muidu. Teed veel akna paokile ja lased värsket õhku puhtaks pestud põrandatele. Ülimõnus! Pärast veel autasuks kohv ja koogitükk ning nende nautimine keset puhast päikeselist tuba.

Reedel oli mul õpilastega filmikoolitus:stsenaariumi kirjutamisest Peep Pedmansoni juhatusel. Päädis see väikese filmimisega. No jah, mina olin autojuht, kes sõidab alla ühe poisi, kes tahtis minna oma viimasele suitsule-sinna ta ei jõudnudki.

Igatahes terve öö tegelesin veel unes filmi tegemisega.

Tõnis Mäe elulooraamat õnnestus ka raamatukogust koju tuua. Poes on see üle 30 euro. Seda raha küll välja ei käiks. Imestama paneb see, et leheküljed on halli värvi ja säbrulise mustriga kaetud ning sinna peale on tähed trükitud, nii et raske on lugeda. Sisu oli päris sümpaatne. Mingit hingepuistamist ei toimunud ja laulja ei võtnud end nn alasti, saladusi ei paljastatud, klatši polnud, aga mulle meeldis see eluküpsus, mis sellest raamatust õhkus. Kui palju on Tõnis Mägi oma elu jooksul muutunud? Praegu tundus, et tasakaalu on ta saavutanud. Kui see oleks ilmunud näiteks 20 aastat varem, milline tema maailmanägemine siis oleks olnud? Ülesehitus oli natuke kaootiline, aga meeldisid lisatud laulusõnad, sest erinevatel aegadel kirjutatuna peegeldasid need kirjutaja arengut sellel ajal, sõnumit.

Streigile tagasi mõeldes oli minu jaoks ehmatav ikkagi kommentaatorite viha ja kadedus, lahmimine. Kui palju on selle taga enda ebameeldivad koolimälestused? Kui sa ikkagi selle töö raskusest midagi ei tea, siis kas on mõtet nii negatiivne olla? Kokkuvõtte loetust ja oma ühe nägemuse panin ka kirja:
Peaminister: Kuidas küll õpetajad aru ei saa, et raha pole?
Haridusminister: Raha saab juurde haridusreformi läbi viies (loe: maakoole sulgedes ja mammutlinnakoole luues).
Jürgen Ligi: 85 protsenti Eesti naistest saavad veel madalamat palka.
Kommentaatorid: mida need õpetajad virisevad? Kella kahest ollakse vabad, kolm kuud suvevaheaega, lisaks muud vaheajad, tasuta reisid lastega, ITIC kaardiga allahindlused jne. (Suisa unelmate töö?) Mida peavad tegema Maxima kassapidajad, kojamehed, hooldajad ja teised madalapalgalised?
REAALSUS : Ja mida teeb vaene õpetaja, kui ärkab streigipäeva palgata päeval? Mõtleb, vaeb: kas parandada see vihikuhunnik täna või jätta laupäevaks? Kohustusliku kirjanduse raamat tuleks ka üle lugeda, emakeelenädala üritused peab läbi mõtlema ja ette valmistama, õpikut pole veel ilmunud, tuleb tunniks materjal ise kokku panna jne, jne, jne. Ei, kasulik on need asjad täna ära teha, siis saab nädalavahetusel lihtsamalt.