Äike ja vihm

Kuumalainest pole enam jälgegi ja saab jälle asisemate asjadega tegeleda. Või kui ma toatemperatuuri millegagi võrdleksin, siis võin öelda, et kookosrasv, millega ma ennast aeg-ajal sisse määrin ja mis pidi väga kasulik olema , sest nahk on pärast päikesevanne kuiv, on jälle tahkeks läinud.
 Terve nädal olen tegelenud õmblemisega ja eilseks sain kleidiga ühele poolele. Kuna olen alles algaja õmbleja, siis katsetan ja harutan, sel korral isegi jäin lõpptulemusega enam-vähem rahule.  Kui ma poest midagi ostan, siis ma tavaliselt ei vahi igat õmblust ega kohta, nagu ma kriitiliselt oma töö puhul teen.
Kuumaga ei edenenud lugemine kõige paremini, aga midagi ikka.

„Kui tuvid kadusid“ on mind päris kaua raamaturiiulis oodanud, nüüd lõpuks jõudsin selle läbi lugeda, alustasin Soomes. Selle raamatu lugemise tegid keeruliseks juba Oksasele omaseks saanud jutustaja vaatepunkti ja ajastu muutus, samuti keerulised igasuguste organite, asutuste nimed. Mind täitsa huvitabki, kui keeruliseks osutub see kõik inimese jaoks, kellel pole kokkupuudet Nõukogude Liiduga ja Eesti ajalooga. Kui hästi tema sellest aru saab? Mulle pole põnevus- või spooniromaanid kunagi meeldinud, aga seda raamatut võib vist sellesse žanrisse asetada. Samuti jäi naistegelane Juudit natuke mitteusutavaks. Võib lugeda, aga midagi erilist ei pakkunud, kõige suuremaks plussiks minuu jaoks oli selle aja inimeste valikuküsimuste ja ajastu üleüldine tutvustamine lugejale. Loetud!

 "Minu Jaapan" meeldis väga, just selliselt kirjutatuna ma seda sarja ette kujutangi. Olen lugenud ennegi Jaapani-teemalisi raamatuid, aga meeldis, et autor oli keskendunud ka selle riigi kitsakohtadele ja mitte üldse irisevalt, vaid pigem analüüsivalt. Mul tekkiski küsimus, mis saab sellest küllalt kammitsevate reeglitega pika ja rikka ajalooga riigist, kui noored üha enam astuvad nendele reeglitele vastu ja annavad märku muutuste vajalikkusest?  Nad ei taha enam elada nii nagu nende vanemad põlvkonnad.

 Mis meelde jäi ja mõtlema pani?

Huvitav oli lugeda jaapanlaste suhtumisest Hiroshimasse ja Nagasakisse. Ohvritesse suhtutakse kui rituaalselt määrdunutesse või lihtsamalt väljendades nagu aidsihaigetesse sp kannatanud varjavad arme jms , sest kardetakse teiste eemalehoidmist, aga nn heidikustaatus on  rühmale orienteeritud ühiskonnas üks hullemaid. Samuti pole „pommipäevad“ Jaapanis kuulutatud mälestuspäevadeks, kuigi tõid kaasa nii palju süütuid ohvreid.

Noortekultuur ja nunnu-esteetika

• Äärmiselt populaarsed on mangad st piltide kaudu jutustatud narratiivid, sadadel lehekülgedel lahti rulluvad jutustused. 

• Kollektivistliku mina kasvatamine, noored tahavad vastanduda vanemale põlvkonnale, mina- otsimine nn kultuurilisest supermarketist. Inimene võib endast kujundada ükskõik kelle, valides endale sobiliku identiteedi. Cosplay ehk kostüümimängud on noorte seas väga populaarsed, samuti on võimalik eksperimenteerida nii range riietuse nagu koolivormiga, tuua esile nii lapselikkuse kui seksikuse ühel ajal.

• Kawaii-esteetika on tunginud ka ärimaailma, kus kõige lihtsamad asjad püütakse kujundada nunnudeks, et tagada müügiedu ( näitkes pandaistmed rongides). Autori arvates tasakaalustab see Jaapani võistluslikust ühiskonnast tingitud depressiivset olukorda.

• Dresscode, mis peab vastama ühiskondlikule positsioonile ja mille järgi on võimalik arvata sinu positsiooni ning ametikohta ning selle eiramine võrdub peaaegu kuriteoga.

"Minu India" on jälle selline toreda stiiliga kirjutatud raamat. Kohati jääb selline mulje, et see polegi tegelikult juhtunud, vaid välja mõeldud ilukirjanduslik lugu. Autor on väga hea inimeste kirjeldaja. Jääb imetleda ainult autori julgust ja südikust keset Indiat üksi rännata. India on ikka üks väga "hull" koht ja ma kujutan ette, et väga paljud põhjamaalased sh mina lihtsalt ei suudaks seal hakkama saada, sõita täis tuubitud vagunites, kannatada inimeste erilist huvi valgete vastu, kokku puutuda äärmise vaesusega. Ja töötamine sellises ajalehetoimetuses oleks suisa crazy.

Eelmisel reedel käisime A-ga väikesel tripil Lätis, välismaal. Piiriületamine ei läinud kõige lihtsamalt, sest A oli unustanud koju ID- kaardi ja nüüd ta enam sel aastal ilma isikutunnistuseta meie lõunanaabrite juurde ei saa.
Meie marsruut kulges mööda Läti väiksemaid kohti: Mazcalaca- Valmiera- Cesis- Limbaži. Turaidasse me enam ei jõudnud. Tõeline maaidüll. Ääretud kuldsed viljapõllud, viljakombainid, kõndivad kured neid jälitamas. Ja nii palju lehmi pole ma Eestis enam ammu näinud.
Cesises (Võnnus)  käisme rohkem ringi, käisime kindlusevaremetes ja ka "uues" lossis, kus on ka torn imelise vaatega ümbruskonnale.