Veel paar päeva...

Üks vana võlg ootab klaarimist. 16. augustil käisin Lottemaal vaatamas Strindbergi näidendit „Preili Julie“- tõsine etendus, mis jättis lõppedes sellise sünge tunde hinge.  Aga pärast etendust ootas meid rahvarohke Augustiunetus, nii et see etenduse mõju hajus.Head näitlejad ja mõtlemapanev sisu.

Milleni võib elu viia, kui astutakse üle piiri? Julie unustab oma positsiooni  ja seisuse ning laskub lihtrahva tasemele, õrritades nii oma avameelse  käitumisega  Jeani, teenijat, MEEST, kelle salaunistuseks on kunagi söögikoht ja hotell avada. Kus on selle mehe piirid? Alguses meeldivas ja kombelises noormehes lahvatab viha, kättemaks ning ta muutub otse  vaatajate silme all  julmaks ja külmaks. Maksab Juliele tema mõtlematu käitumise eest kätte.  Aga väljapääsu pole selle teoga enam kummalgi...

Ja veel kaks maiuspala, mida lugesin ja nautisin:

Jones „Hüljatu“

1957. aasta suvepäeval seisab üheksateistkümnene Lewis Aldridge üksinda Waterfordi raudteejaamas. Ainus, kes teda tagasi ootab, on viieteistkümneaastane Kit Carmichael. Sarnaselt noormehele on ka tema pidanud veetma oma lapsepõlve ängi täis Inglise külakeses, mille elanikud üritavad toibuda Teise maailmasõja koletustest. Kümme aastat tagasi oli Lewis see, kes ootas isa naasmist sõjast. Tema ema, glamuurne seltskonnadaam ja boheemlashing, hoiab nii abikaasat kui ka poega oma lummas. Ent kui maailm koost laguneb, osutub isa ja poja vaheline kuristik liiga sügavaks, ning nende võimetus teineteist leinas lohutada paiskab nad teineteisest veel kaugemale. Kit ja Lewis peavad oma varasema elu mõranenud riismetest ehitama enda jaoks uue tuleviku. “Hüljatu” on ühest küljest painav, teisalt kaunis portree patust ja lunastusest. Sadie Jones (sünd 1967) on inglise kirjanik, kelle 2008. aastal ilmunud esikromaan „Hüljatu“ (Outcast) sai kõrgelt kiita nii kriitikutelt kui ka lugejatelt. Paljude auhindade seas võitis romaan maineka Costa First Novel auhinna (endine Whitbreadi auhind). Ka tema järgmised romaanid „Väikesed sõjad“ (Small Wars) ja „Kutsumata külalised“ (Uninvited Guests) võeti soojalt vastu.

Raamat katkistest inimestest, kes teevad oma käitumisega haiget ka teistele. Lewis on sunnitud üle elama oma ema uppumise, ta ei suuda teda vee alt päästa. Pärast sellist katsumust ei toeta teda keegi, isa näeb temas sarnasuse põhjal abikaasat, ta ei suuda poisiga emast rääkida ja võõrandub temast täielikult. Poiss on hinges nii üksik ja katki, et sellest saab aru ka isa uus naine, aga ta lihtsalt ei oska poissi aidata.

Teise suure teemana lähebki raamatust läbi inimeste omavahelised suhted, kuidas suhtutakse teistest erinevatesse, kui tähtis on see, millise mulje sa teistele jätad. Seda väikeses külaühiskonnas. Samas see, milline inimene teistele paistab, ei näita midagi selle kohta, milline despoot ja vägivallatseja ta kodus võib olla.

 

„Me peame rääkima Kevinist“ autorilt Lionel Shriverilt lugesin raamatut "Suur vend", mis mulle väga meeldis.

„Suur vend“ on  raamat toitumisprobleemidest, aga mitte ainult. Pandora, peategelane ja jutustaja, meeldib mulle väga. Ta on eneseirooniline, energiline, külma meelega, väga hea analüüsija. Tema silmade ja suu kaudu tuuakse lisaks toitumisprobleemidele ka palju muidki ühiskonna valukohti. Kuigi ühiskond on nii kiiresti arenenud, ei oska inimesed enam nii lihtsat asja kui söömine. Lisaks käsitleb autor peresuhteid, kui kaugele võime minna, et aidata teist inimest, oma õde või venda. Kuidas aidata venda, kui tead, et tema aitamisega võid kaotada oma abikaasa. Isa kaudu tulevad raamatusse sisse ka TV-seriaalide teema ja kuulsuste laste elu.

 Mõtlema pani see, kui saadi kokku väga paksu vennaga, ei julgenud keegi sellel teemal temaga rääkida või midagi selle kohta küsida. Samas suhtub ühiskond sellistesse inimestesse väga negatiivselt, teadmata tegelikult põhjusi, mis selleni on viinud.