Aasta viimane päev

Täna on ilm juba tatine, õnneks piilus päike pilve vahelt, nii et vihma veel ei saja. Aga hanged kaotavad kõrgust. Eilne ilm oli tuisune, tegin paar pilti ka.  Poisid on pagenud peolinnadesse: Tallinnasse ja Tartusse. Loomapoisid on loomulikult kodus.

Tuleb  kodune aastavahetus teleka ja toidulaua seltsis.

.

Hakkan lõpuks üles panema ka viimase nelja kuu lugemisi. Palju neid pole, sest õhtuti on juba unisus ja väsimus platsis, nii et keskendumine millelegi tõsisemale on raskendatud.
Lauri Sommeri „Sealpool sood“ – see raamat ei anna end kiiresti kätte. Kuidagi kiiresti  ja korrapäratult  vahelduvad need mälestused, inimesed ja ajastud. Keskendutakse peamiselt  Viljandi ja  Jämejala ümbrusele. Suurem tähelepanu on isal, kes töötas Jämejalas.
Minu jaoks on need kohad võõramad, aga arvan, et Viljandimaa inimesi puudutab see raamat rohkem. Mulle meeldisid need kohad, kus autor meenutab just oma lapsepõlve Viljandi ja Jämejala mälestusi.  Eks meie kõigi lapsepõlved, kes Nõukogude Eestis sündisid, on mingil määral sarnased. Lugesin, et kriitikud hindavad rohkem „Räestu raamatut“, nii et heameelega loeksin ka selle läbi.

Andrei Ivanovi nimi on seoses kodakondsuse saamisega Eesti meediast viimasel ajal ka läbi käinud. Minu jaoks oli see esmatutvus tema ja tema raamatuga. Mulle meeldis, eriti see "Tema" osa. Kuidas ta kirjeldab seda armetut lapsepõlvemaad prügimäe servas. Kui ta juba vanasse mõisa läks elama, siis see atmosfäär enam nii kaasa ei kiskunud. See onu raamat näitab just seda, kui suurte plaanidega välismaale minnakse, ja mis siis tegelikult sind vastu võtab, ja need, kes ikka virisejateks on loodud, need ka selleks jäävad. Riiulil ootab juba uus selle autori raamat, loodan, et leian aega.

Kõik need 4 raamatut, mis ma siia järjest üles panen, on sellised, mis on minu arvates rohkem meeste lugemislaual. "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja" on mul e-raamat ja lugesin seda peamiselt bussis tööle minnes ja tulles. Seiklus, kus sündmustik teeb pööraseid käänakuid ja viib lugeja maailma erinevate riigijuhtidega kohtuma. Ka 100aastasena satub peategelane uude seiklusesse ja tundub, et surra ta niipea ei kavatse. Hästi vahva sulega kirjutatud raamat, see kirjutamisstiil on nauding omaette.


Järgmise raamatu puhul olen kõhkleval seisukohal – raamat on, kui nii võib öelda, meestekas.  Sauter on Sauter, tema naturalistlik elukirjeldus on tema kaubamärgiks. Mulle tundub, et see raamat on aus. Autobiograafiline. Kui aga päevast päeva kordub üks ja sama, siis muutub raamat mingil ajal venivaks.  Kahjuks pean tõdema: issand, kui mõttetu elu siin maailmas on. Lihtsalt olemine, kulgemine ei tea kuhu.  Suhted, alguses nagu midagi  uut tõotaks või sukeldubki inimene lihtsalt uude suhtesse selleks, et juba ette teada, et kõik see möödub, küsimus on ainult- millal? Millal me väsime teise inimese nimel pingutamisest, hakkame märkama häirivaid pisiasju?  Kokkuvõtvalt kurb, troostitu. 

Minu-sarja raamatuid on ka kogunenud. Aga see postitus juba uuel aastal.