Kõigepealt eelmise aasta "Minu..." sarja võlad. "Minu Bulgaaria" ei jätnud erilist muljet. Kui teid huvitaks kinnisvaraarendus selles riigis, siis võite seda lugeda, aga muidu.... võite ka lugemata jätta."Minu Stockholm" oli huvitavam, aga raamat ise jäi kuidagi lühikeseks, huvitav oli lugeda, kuidas autor ennast võõras riigis üles töötas. Samuti andis raamat ülevaate Rootsi hariduselust. Kuna lugesin seda sügisel, siis ega rohkem meeles polegi.
"Minu Las Vegas" oli hästi huvitav Tuhkatriinu-lugu, südamlik ja kurb ühteaegu see peategelase lapsehoidja põli, aga samas oli autor jälle selline tubli Eesti tüdruk, kes alla ei anna ja oma unistusi teostama hakkab."Kassikõnd" oli oma fotomaterjali ja kujunduse poolest ilus raamat, lugemine läks kiiresti ja oli ka kaasahaarav. Raamat näitas jälle ühe tubli Eesti tüdruku edulugu, kuidas ta juhuslikult päris noorena modellimaailma satub ja kuidas ta sellega hakkama saab. Lugejana sain päris hea ettekujutuse modelli igapäevast, sellise elu positiivsest ja negatiivsest poolest.
Viimati lugesin "Minu Keeniat" ja see meeldis väga. Eks me kõik oleme televisiooni ja muu meedia kaudu aafriklaste vaesusest kuulnud, aga see raamat andis Keenia vaeste igapäevaelust hea pildi ja pani mõtlema Euroopa abile, kuidas see on vajalik ja ohtlik ühekorraga, sest kui inimesed on sellega harjunud, ei hakka nad ise üldse pingutama, et midagi oma elus parandada. Ja muidugi nende laste õnnetud lood, nende soovid haridust saada, kuigi ka see ei paranda alati nende tulevikku. Ja see suhtumine tüdrukutesse, naistesse, kuidas nende elu läheb üldiselt ühte ja sama viletsat rada.
No comments:
Post a Comment