Üle pika aja

Koolivaheajal sai natuke lugeda, teatris ja kinos käia. McEwanilt lugesin kahte raamatut.

„Tsementaed“ pereisa tellib suure koormatäie tsementi, et  sellega aed ära valada, kuid isa sureb ja varsti ka ema, kes on pikka aega juba haige olnud.

Lapsed viivad ema keldrisse ning tsementeerivad ta kasti, et keegi ei saaks teada, et nad omapead elavad. Siitpeale hakkavad kehtima uued reeglid. Pere vanim laps, Julie, peab hakkama nooremate eest hoolitsema.  Minategelane Jack masturbeerib pidevalt, ei pese ennast enam, jälgib kogu seda elu kõrvalt. Sue põgeneb oma raamatute maailma ning kirjutab vihikusse  emale kirju. Pesamuna Tom hakkab kandma tüdrukuteriideid ning hakkab oma ema igatsuses järjest enam Julie küljes rippudes titat mängima.  Igaüks elaks nagu seda vanemate kaotust ja iseseisva elu hirmu omamoodi läbi. Pöördepunktiks saab hoopis Julie ja Jacki intsest, mille tahtmatuks tunnistajaks saab Julie peigmees Derek. Derek läheb  võimudele teatama ja kõik lapsed on ühes voodis ja ootavad seda, mida see kõrvaline "muu maailm" nendega nüüd peale hakkab ning Julie ütleb Tomile: "Kas polnud mitte kena uni."

See raamat oli sisult vastik, aga samas kaasahaarav ja huvitav.

 

Ja teine raamat samalt autorilt:

„Lubadus“

Raamat, mille lugemine võttis päris palju aega, aga oli selline salapärane ja lummav. Raamatu tegevustikku vaadataks mitu korda läbi erinevate vaatepunktide.

1934. aasta  suvepäeval näeb 13-aastane Briony pealt, kuidas tema vanem õde Cecilia võtab oma lapsepõlvesõbra Robbie silme all riidest lahti ja sukeldub purskkaevu. Ta hakkab Robbiet (kes tema õesse armunud on) kahtlustama, et tegemist on mingi jubeda maniakiga.
Sama päeva lõpuks on nende kolme elu jäädavalt muutunud. Robbie ja Cecilia on ületanud piiri ja neist saavad noorema tüdruku kujutlusvõime ohvrid. Briony paneb toime kuriteo, millele ta kogu oma ülejäänud elu andeksandmist otsib. Ta ütleb, et noormees on vägistanud noore tüdruku Lola ja Robbie saab vanglakaristuse. Edasi läheb lugu sõjas: sõjakoledused, Briony suureks saamine ja hingepiinad.

Vaatasin kohe üle ka selle raamatu järgi tehtud filmi, mis mulle samuti väga meeldis, kuigi andis edasi selle põhisisu, aga ikkagi: see ajastu ja näitlejad olid nauditavad.

22. okt käisin vaatamas NO teatri komöödiat "Võtame uuesti". Ega pikalt sellest rääkida pole, naerda sai, näitlejad olid head, etendus nõudis näitlejatelt õigel ajal õiges kohas olemist. Kuhugi teise linna selle etenduse pärast küll ei sõidaks, aga kui etendus tuleb koduõuele, siis miks mitte. Aga kui publik pärast  etendust püsti tõuseb ja aplodeerib, siis... Kas see ongi tipp?

Risto Kübar oli tõesti hea!

Ja ma käisin ka üle pika aja KINOS vaatamas eesti filmi "Eestlane Pariisis". Pikad kaadrid... Meelde jäid Laine Mägi pätid ja rahvusmustrites padi, mis tal Pariisi kaasa oli võetud. Aga sisu poolest oli see ikka nii lihtne, ei ühtegi üllatust.

 

 

Akna taga on pime sügis

Sügisvihmad ja pimedus ongi käes. Lugeda pole eriti aega olnud, sest töö nõuab oma, aga midagi ikka. Lapsed ongi pesast lahkunud ja naudin rahulikke õhtuid, teen süüa seda, mis maitseb mulle endale, ja millal tahan. Tartu laps nõudis pärast kahenädalast makaroni söömist koduse toiduna kartulit. Kartulit?! Kartul pole siiani tema lemmikute hulka kuulunud, aga nüüd järsku oskab ta seda hinnata. Eks nüüd olengi juba see ema, kes põll ees, liha ahjus, kartulipott pliidil keemas, lapsi vastu võtab.
Muidu pole midagi head juhtunud, pigem vastupidi: reedel avastasin oma kaelalt pisikese puugi, ehk läheb õnneks. Laupäeval sõitsin autoga ühest loiguga kaetud löökaugust läbi. Vägev, kuidas ma ikka oskasin selle augu üles leida. Igatahes koju jõudes oli rehv pooltühi, rehv ise polnudki katki, hoopis velg oli kõver. Täna hommikul oli tagumine kumm tühi. Kaks päeva autoga ei sõitnud, seepärast ei tea, millal see end lõssi lasi. Igatahes pärast täispumpamist ta tühjaks ei jooksnud ja lubas sõita.
Aga nüüd raamatutest:
Punase raamatu sarja kuuluva raamatu haarasin raamatukogust juhuslikult, sest oli kiire ja midagi erilist silma ei jäänud.

„Chesili rannal“

FLORENCE, eduka ärimehe ja Oxfordi ülikooli õppejõu tütar, on andekas viiuldaja. Ta unistab karjäärist kontserdilaval ning täiuslikust elust mehe kõrval, kellega on just abiellunud.
EDWARD on üles kasvanud Oxfordi lähedal maal, õppinud Londoni ülikoolis ajalugu ning pöördunud pärast lõpetamist koju tagasi. Tema isa oli kohaliku kooli direktor ja ema peatraumast pisut veidraks läinud koduperenaine.
NAD abielluvad 1962. aastal ning sõidavad mesinädalaid veetma Dorsetisse, mereäärsesse hotelli, muretsedes küll mõlemad eesseisva pulmaöö pärast, kuid teadmata, et seal, Chesili rannal, muutub nende elu mõne hetkega väga põhjalikult.

Raamat, mis ei jätnud mingit erilist elamust, aga lugeda võis. Tegevus algab noorte pulmade järgse õhtuga, vaadatakse tagasi nende lapsepõlvele ja sirgumisele, kohtumisele. Kuna pulmaöö kukub eelkõige naise pärast läbi, minnakse lahku. Edasi kirjeldab autor  Edwardi pidetut elu, naise saatus jääbki lõplikult selgusetuks. See raamat vaatabki eelkõige mehe ja naise erinevust, meelde tuli Tuglase „Suveöö armastus“.

  Meelis Friedenthal  "Mesilased"

Teose sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.

Lugesin läbi, sest autoriks oli 2012. aasta  parimaks  kirjanikuks kuulutatud  Meelis Friedenthal.  Raamat ise on selline... kummaline: modernistlik keskkond. Pime ja sopane, külm Eesti ilm, vaesunud ja näljas inimesed, peategelane on haige, näeb kummitusi ja nägemusi, tunneb pidevalt ninas õudset hingematvat haisu. Nõidus ja lihtinimeste nõiakartus. Ja nii see peategelase nädal veereb haigusest kantuna, kokkupuuted teiste üliõpilaste ja õppejõududega.

„Hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas, nagu hingeõhk, nagu mesilased tarust. Tuleb kui mesilasülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi.” (lk 184)

Jälle töö, armas töö...

Keerlen jälle töökarussellil, kuid kuna homme pean raamatud raamatukokku tagasi viima, siis panen augustikuu lugemised ka kirja. Praegu nagunii eriti aega lugeda pole.  Riho ja Kertu Bramanise Jaapani elu kirjeldav raamat oli lihtne ja huvitav lugemine. Kui palju ikka eestlane Jaapanist teab? Meeldis just perekonna austus selle maa ja rahva vastu. Huvitav oli jälgida, kuidas tekst oli vahepeal mehelik, siis jälle selline naiselik, kirjelduste ja detailiderohke. Võib-olla teen siin autoritele liiga, aga mulle lihtsalt tundus nii. Kõik probleemid, mis perekonnal kerkisid, lahendati jaapanlaste poolt kiiresti.  Mis negatiivse poole pealt meelde jäi? Noored tüdrukud ( 5 protsenti), et endale kalleid kaubamärke vm  lubada, hakkavad kohtama "toetuse saamiseks".Tavaliselt toimub see keskealiste meeste ja keskkoolineidude vahel. Igast putkast on võimalik osta koomikseid või ajakirju, kus kujutatakse vägivaldset seksi ja muud vägivalda. Palju on selliseid kortermajades asuvaid "love" hotelle.
Jaapanis on tavaks, et ühel ametipostil tehakse tööd kolm kuni viis aastat, seejärel vahetatakse tööposti asutusesiseselt, minnakse ka selle ettevõtte teistesse kontoritesse st kolitakse. Eriti keeruline on see siis, kui lapsed on juba kooliealised ja naistel on uut töökohta samauti raske leida, kui mees mujale tööle suunatakse. Jaapanis paljud naised töötavad ainult poole kohaga ja firmades on neil väga raske karjääri teha. Paljud neist töötavad kontorites "töökoha lillekestena". Aga üdkokkuvõttes jättis Jaapan ikka positiivse mulje.
Roy Strideri "Minu Mongoolia" erineb teistest "Minu..." raamatutest, seda võib pidada selliseks ilukirjanduslikuks reisikirjaks. Mongoolia ise jääks nagu taustaks armastusloole ja muidugi oli tore lugeda koerast- tõelisest bankharist, kellega tuli ikka erilist vaeva näha, et ta riigist välja saaks lennata. Roy Striderilt on ilmunud ka uus raamat, mida võiks ka lugeda, kui kätte jääb. Eks see "Minu ..." sarja juures ongi just see huvitav, kuidas autor on mingi kohaga omaks saanud, mida tema oluliseks peab, ja kui sinu kui lugeja ootused olid teistsugused, siis on see ju sinu probleem.
"Minu Moskva" sain ka raamatukogust ja päris ime, sest vahepeal olid sellele raamatule päris pikad järjekorrad, ju siis oli juurde tellitud. Eks neile, kel mingigi nõukogudeaegne elu seljataga, pakkus see raamat tuttavaid asju rohkem, aga kui meile, eestlastele, on selline elu jäänud minevikku, siis Moskvas tundub seda meie jaoks unustatut veel palju. Ja ikka on selles riigis ikka päris palju sellist, mis on omane totalitaarsele ühiskonnale, kas või igasugune asjaajamine. Päris informatiivne ja huvitav raamat.

20. augustil

Mida siis teinud olen? 14.aug käisin Endlas vaatamas Draamateatri etendust "Kolm õde". Ütlen, et ootused olid suuremad. Muljeid ei oskagi sõnastada. Kui spetsiaalselt Tallinnasse oleks pidanud sõitma, siis oleks vist pettumus olnud. Minu jaoks tundus kõik segi nagu puder ja kapsad: ajastut oli võimatu paika panna (ega vist peagi). Riietus, jalatsid, mööbel- kõik erinevatest aegadest. Kui palju oli seal veel Tšehhovit? Hakka või uuesti lugema... Aga tuntud näitlejad meie koduõuel- seda ma kõige enam selle teatriskäigu juures  hindangi. Ja kolm õde olid imekaunid... Eriti noorim, Marta Laan. Teda polnud teatrilaval veel ise näinud. Meelde jäi ka Tõnu Aava koomiline roll.
 Üks kummaline seik veel: juba teist korda järjest  satuvad täiesti juhuslikult mu kõrvale istuma  tuttavad inimesed. Muidu oli vähe tuttavaid näha.

Kaks raamatut on ka läbi loetud:

Ott Kilusk „Veidrikud ja võpatused“- ma ei teadnud enne selle raamatu lugemist mitte midagi selle raamatu autori ja sisu kohta ja seda üllatavam see oli. Raamat annab ühe nõukogudeaegse  lapsepõlve  kirjelduse piiriäärses külakeses. Kõige rohkem nautisin  neid naturalistlikke, kohati üle võlli keeratud külaelu ja seal elavate inimeste kirjeldusi. Seda raamatut mõistavad arvatavasti paremini need, kel olemas ka endal väikses kohas elamise kogemus. Arvan, et siiani on igas maakohas olemas oma küla "kuulsused", inimesed, kes erinevad teistest nn tavainimestest.

Ja nende õpetajate kirjeldused, kes sinna ääremaa kooli olid sattunud, olid päris hirmuäratavad. Millega pidigi üks kolkakool endale õpetajaid kohale meelitama? Mingi tõetera on nendes grotesksetes kujudes kindlasti olemas.

Teine raamatu pool vajus minu jaoks ära: peategelase jaoks ähmastus tegelikkus mingi fantaasiamaailmaga.( maagiline realism?) See raamat sarnaneb natuke  ka Wimbergi „Lipamäega“.

Paar stiilinäidet ka:

„Ainus veidikenegi tuulevaiksem koht oli poe taga trepil. Sestap kogunesid noored veteranid sageli just sääl, istusid kurvalt külg külje kõrval nagu sügisesed künnivaresed ja imesid vagurana vähenõudlikke piiritusveine.“

„Sipelgapesast vaid paari sitase kukerpalli kaugusel laiutas tiik. Selle ebamäärase lombi sogasest kusekarva veest paistis muu olmerämpsu hulgas lagunev, laialitõmmatud akordion.

Lõõts hõljuvaks veetaimeks ligunenud ja valge klahvistik täis musti vonklevaid verekaane. Akordioni oli sinna purjus peaga ja meeltesegadushoos visanud katlakütja Paul.“

W. Somerset Maugham „Proua Craddock“- alguses jättis see raamat lihtsalt „naisteka“ mulje, aga mida edasi, seda kaasahaaravam see armastuslugu oli, eriti psühholoogilise külje pealt.

Bertha, Ley maamõisa 21-aastane pärijanna, abiellub seisusevastaselt lihtsa taluniku Edwardiga. Tema abielule ollakse küll vastu, kuid isepäist neiut ei suuda keegi takistada. Mees hakkab mõisas toimetama, on väga töökas ja hea majandaja, nii et mõisa olukord paraneb iga aastaga. Samuti võetakse ta vastu  rikaste maailma, sest ta lihtsalt oskab teistele vastuvõetavalt ja õiglaselt käituda, jääb igas olukorra rahulikuks.  Kuid mida rohkem meeldib Edward teistele, seda vähem armastab teda Bertha. Kui abielu alguses on naine mehesse metsikult armunud, imetledes iga ta sõna ja liigutust, siis mehe jaoks on armastus hoopis midagi muud, tal nagu polekski tundeid ja naise tundeavaldusi ta suisa kardab. Bertha tahab, et mees ennast avaks, räägiks oma tunnetest, suudleks teda, oleks tema jaoks olemas. Ta tahab mehe eest hoolitseda, teda katsuda, suudelda, aga mees lükkab ta tagasi ega saa tema tunnetest üldse aru. Ta on lihtsalt nii külm ja tundetu, arvates, et naise koht on kodus olla, majapidamise eest hoolitseda, lapsi kasvatada.

„ Temale oli armastus tuli, leek, mis neelas ülejäänud elu; mehele oli armastus Jumala poolt sisse seatud mugav ja vajalik institutsioon, asi, mille puhul oli niisama vähe vajadust erutuda kui ülikonna tellimise puhul. Bertha kirg oli mõnda aega maskeerinud mehe kire puudumise, ja ta ei taibanud, et süüdi on mehe temperament. Ta süüdistas meest selles, et too ei armasta teda, ja küsis endalt nõutult, kuidas mehe poolehoidu tagasi võita.“

Eriti tuli mehe kaine meel välja siis, kui Bertha sünnitama hakkas ja kohutavates valudes piinles. Mees ei osanud karta, et midagi halvasti on või et ta naise suisa kaotada võib. Ta otsustas magama minna, sest raske tööpäev oli seljataga. Samal ajal, kui naine ülakorrusel vaevles.

„Bertha avastas kibeda võlu, mida pakkus ideaali paljakskoorimine toredusest, millega naise hullus oli teda ehtinud; ta nägi meest nüüd alasti, ja too oli läbinisti isekas.“

„Aga armastusest, mis oli Bertha südame nii despootlikult hõivanud, ei olnud võimalik äkitselt võitu saada. Kui tema tervis taastus ja ta oli suuteline oma harjumuste juurde tagasi pöörduma, lõi see taas lõõmama nagu tuli, mis oli hetkeks vaibunud, kuid mahasurumisest uut jõudu ammutanud. Mõte oma äärmisest üksildusest kohutas teda, tema peamine tugi ja tema ainus lootus oli nüüd Edward.----------------/------------------ Tal oli niisugune hävitav tung leida Edwardis oma unelmate armastaja, et aeg-ajalt oli ta tõepoolest võimeline elama lollidemaal, mis oli seda tänuväärsem, et südamepõhjas pesitses tal valulik aim mehe tegelikust iseloomust.“

Kuid pikkamisi hakkas Bertha oma meest vihkama, ta tahtis teda maha jätta, kuid see polnud sel ajal võimalik. Ta õppis meest vihates temaga koos elama ja Edward oli isegi sellise eluga rahul, sest naine oli lõpetanud tunnetest rääkimise. Ta arvas, et oli suutnud naise taltsutada. Ta ei osanud arvatagi, et naine oli õnnetu.

Tegevus toimub 19. saj lõpus, nii võib seda raamatut võrrelda nii „Madame Bovary`ga“ kui ka „Anna Kareninaga“- ikka see „tõelise“ armastuse otsimine elus, pettumised, naise ja mehe armastuse erinevused.

Asjatundmatu ülevaade olümpiamängudest

Olümpia on nüüd seljataga ja kuna mul oli ju puhkus, sain mina, spordikauge inimene, ka nendest mängudest osa. Telekast lihtsalt pole midagi muud vaadata. "Kättemaksukontori" vastu pole mul iseenesest midagi, aga nii andunud fänn ma ka pole, et seda kordi ja kordi vaataks, eriti veel kriminallugu, mille kurjamit juba ammu tean. Nii et siis olümpiamängud... Eesti sportlaseid ma siin analüüsima ei hakka, päevalehed teevad seda minu eest, aga mul on hea meel, et juhtusin vaatama Heiki Nabi kõiki matše ja need meeldisid mulle väga, sest mehes on võitlushinge ja seda õige eesti mehe visadust. Kuna Kanter ja Nabi on mõlemad maapoisid, siis julgen arvata, et vastupidavusaladel ongi vaja just selliseid, kes korraliku maatoidu peal üles kasvanud ja maatöödega  kokku puutunud. Ja muidugi see  Kanteri poolt pakutav "närvikõdi", mil suisa põgenesin toast ja hiilisin tagasi kommentaatori sõnade "ta tegi seda jälle..." peale. Nagu tellimuse peale ongi praegu telekas olümpiasangarite vastuvõtt Tallinnas...
Aga OM üldiselt rääkides meeldib mulle just see, kui sünnib mingi üllatus, näiteks eilse odaviske finaal, kus kulla sai "must hobune". Loomulikult on kahju nendest, kes neli aastat medali nimel vaeva näevad ja suured medalipretendendid on, aga siis tähtsal momendil see ei õnnestu. Seda enam võime rõõmu tunda Nabi medalist, sest seda ei pannud talle keegi enne võistlust kaela.
 Veel meeldivad mulle igasugused lood, näiteks noore Leedu ujuja kulla saamine, otsekui muinajutt, mis saab õnneliku pöörde, või briti tõkkejooksja, uhkest suguvõsast pärit  noor aadlik, Lawrence Clarke, kes alustas treenimist vaid neli aastat tagasi ja tuli nüüd üllatuslikult 4.-ks.  Meelde jäi muidugi ujumiskuningas Phelps oma 18 kuldmedaliga ja "legend" Bolt. Mõlemad andsid just emotsionaalselt nendele mängudele palju juurde.
Ja siis see rahvaste paabel ja muidugi erinevad nn kehatüübid, mida just see ala nõuab... Pikemate distantside (meeste) musklites kehad võrreldes lühemate distantside näljutatud vibalikega, ujujate atleetlik ülakeha, tõstjatest naised jne, jne, jne.
Täna tuli juba teade, et valgevenelasest kuulitõukajanna on kasutanud dopingut. Lugesin PL, et ühe dopinguproovi hind on 813 eurot ehk tuhat dollarit ja kavas oli võtta üle 6 tuh proovi.

Jälle raamatud

 

Nele Siplane abiellus moslemiga ja elab Egiptuses, võttes omaks ka selle riigi kombed, usu. Raamat meeldis mulle eelkõige sellepärast, et on hästi informatiivne, aga samas lihtsalt kirja pandud: näiteks islamiusust sain päris palju uut teada.  Millised teemad siis meenuvad?

•  Egiptlaste armastus kulla vastu, vastsele abikaasale tuleb kindlasti kulda osta, mis näitab ka  mehe rikkust.
• Prügimajandus: elamine hoitakse hästi puhas, aga ümbritsev ....
• Ramadaan
• Inimeste abivalmidus ja sugulaste kokkuhoidmine
• Egiptlased armastavad telekavaatamist, samas ajalehti loevad ja tellivad väga vähesed
• Rõdulapsed
• Jalutuskäigu võimalikkusest: kuna õhk on nii saastunud ja liiklus hullumeelne, ei tule jalutuskäikudest midagi välja.

Kõige enam panigi mõtlema naise roll: üksi ringi ei käida, kui naine on abiellunud, siis ta sulgub nelja seina vahele, hoolitseb oma mehe ja laste eest, meelelahutusvormideks sõbrannade või sugulastega ajaveetmine või turul või poes käimine. Pulmades või muudes kohtades lõbutsevad naised ja mehed eraldi.
Mulle ei meeldinud selle raamatu kujundus: kuidagi vanaaegne ja mitte ostma kutsuv, sain aru küll, et lipuvärvid, aga ikkagi. Fotod olid kuidagi juhuslikult valitud ja palju olid poolikuid: osa pildist oli välja jäänud või suisa poolik. Üks foto lehele oleks vast natuke aidanud.
Kuna sellest raamatust on ilmunud ka II osa, siis tahaks ka seda lugeda.

Eile neelasin paari tunniga alla raamatu "Emadepäev" ( Viktoria Ladõnskaja, Ženja Volohhonskaja), mis oli selline tore ja lihtne lugemine. Kirjutajad on hea lobeda sulega, humoorikas lähenemine teemale oli nauditav. Eesti Ekspressi ajakirjanik Ladõnskaja kirjutamisstiil on mulle kogu aeg meeldinud.
Raamat rääkis kahe noore ema  elust laste esimese eluaasta jooksul. Nägin seda raamatut müügil emadepäeva paiku ja mõtlen nüüd, et tulevasele emale see raamat vist ikka ei sobiks: hirmutab liialt ära, aga nendele emadele, kes ise lapse juba üles kasvatanud, on palju tuttavat ja äratuntavat. Jah, üks noor inimene lihtsalt pole selleks kõigeks valmis, ta ei kujuta seda uut elu lihtsalt ette. Oma kogemustest võin öelda, et lapsed on väga erinevad. Esimese lapsega sain ikka sellised "ristsed" kätte, et teise esimene aasta oli käkitegu. Mäletan siiani seda mõtet: millal küll tuleb see aeg, et saan magada terve öö, ilma et peaks vahepeal ärkama. Nüüd saan juba aastaid seda nautida, kui mitte arvestada meie 10-aastast koera, kes vahel paar korda öö jooksul välja tahab ja siis mingi aja pärast, kui oled just uuesti unne suikunud, jälle tuppa soovib. Kõige enam ajab närvi see siis, kui äratuskella helinani on pool tundi aega, sest  tavaliselt enam magama jääda ei õnnestu.

"Pärast kookoni rütmilist kiigutamist tuli niisama rütmiliselt veeretada vankrit. Mis tähendab, et ma mitte ei jalutanud vankriga, vaid jooksin. Sellises tõhusas tempos. Iga peatumine, kaasa arvatud seismajäämine valgusfoori taga, võis lõppeda sireeni käivitumisega. See aga oleks tähendanud 150 järjekordset kookoniviibutust."
"Jah, laps- see on midagi kujuteldamatult õrna, imelist, armast... Mis peamine, teda on nii palju!------/------/ Sest KÕIGEST, mis aitas sul eelmises elus lõõgastuda, tuleb loobuda."
"Olen väsinud, väsinud, väsinud. Metsikult väsinud. Aga päev ei lõpe ega lõpe... Ja palun väga, justkui vastiku päeva vääriliseks lõpetuseks rippus Simon mul 45 minutit rinna otsas nagu lööktöö eest saadud medal."
Need tsitaadid olid oma sisult nii tuttavad, kõigest sellest on möödas juba aastaid, aga mäletan neid tundeid ja mõtteid veel siiani. Tegelikult jättis see raamat tänu kirjutajate eneseirooniale ja mõnusale kirjutamisstiilile positiivse mulje.

Suur osa suvest seljataga

Viimasest postitusest on kaks kuud möödas, aga lihtsalt pole viitsimist olnud postitust teha. Kuna raamatuid, mida lugenud olen, on kogunenud omajagu, panen nad siia kirja.

„Minu Ibiza“ kirjutaja on noor inimene, kelle eluks ongi rändamine, uute kohtade otsimine, kelle jaoks ei oma tähendust sõnad „mugavus ja rutiin“. Minu jaoks täiesti erinev ellusuhtumine,sest ei suudaks magada kusagil puu all, omamata sentigi tagavaraks, teadmata, mida homne päev toob. Oli selline pidude ja päikese nautimise raamat. Ibizast sai ka kõige enam teada seda, et see on pidutsemise koht, kus polegi kohta nn normaalsetel inimestel. Jälle tekib küsimus: kas kunagi ka sellist tüüpi inimene maha rahuneb, suudab harjuda rutiinse eluga. Lapsed kindlasti mõjutavad ka meie elu, nende kooliskäimine sunnib ka ema paiksemaks jääma. Ma tõesti ei taha selliseid inimesi hukka mõista, lihtsalt ongi huvitav, kui oleme kõik nii erinevad.

„Minu Omaan“ jutustaja on rohkem eestlase tüüpi: kohusetundlik, korralik. Selle raamatu kaudu sai tead luksuslaeva töötaja elust, erinevatest rahvustest, nende ellusuhtumisest ja muidugi ka riigist endast. Alguses tundus see töö ja elu päris luksuslik, aga pikkamisi hakkas laevaelus ja –poliitikas toimuma muutuseid, mis mõjutasid kogu laeva personali.

„Tuba“ Kuna pidin kolm raamatut läbi lugema viie päevaga, jätsin selle raamatu viimaseks ja aega selle nautimiseks jäi kõige vähem. Väga mõjus ja hingeminev raamat. Lugu jutustatakse viieaastase poisi silmade läbi, kes on kogu oma elu veetnud väikses toas vangis. Ema on loonud talle turvalise maailma koos igapäevaste kindlate tegevuste ja mängudega. Telekamaailm on talle midagi ebarealistlikku. Kui poiss, kes on oma mõtetega väga küps ja arenenud, saab 5-aastaseks, hakkab ema talle rääkima sellest, mis olukorras nad tegelikult on ja kuidas ta sinna sattus. Ema hakkab kavandama põgenemisplaani, mis ka õnnestub, ja nad ongi järsku suures maailmas, mis ei paku enam mingit kindlust. Huvitav ongi just see, kui raske on neil ümber kohaneda, poiss ei suuda kanda kingi ja kõik, mis teistele lastele on nii tavaline, on tema jaoks raske ja ebakindel, kas või harjumine valguse, tuule ja vihmaga. Raisakotkast ajakirjandus tungib samuti nende ellu ja ema on järsku endas nii ebakindel, et otsustab teha enesetapu, kuid ta päästetakse. Ema isa ei suuda kuidagi poissi omaks võtta, sest ta on sigitatud kurjategija poolt. Kuna poiss on alles viiene, siis ei tea keegi, kuidas see vangistus tema tulevast elu mõjutama hakkab. Igatahes igatseb ta vahel oma turvalise toa järele ja kui politsei toob sealt nende asjad, keerab ta end haisva vana vaiba sisse ja naudib selle lõhna, see on tema jaoks turvalisuse pakkuja, märk endisest elus, kui kõik oli selge ja kindel. Ema jaoks on muidugi see raske, et poiss igatseb endist elu. Kuid lõpuks saavad nad oma korteri ja alustavad uut elu. See raamat oli väga elutruu ja hästi kirjutatud, ei jätnud üldse sellise traagilise teema käsitlemise juures masendavat muljet, läbi kirjutamata teema ka muidugi.

Elin Toona romaan “Sipelgas sinise kausi all”- sain selle raamatulaadalt tasuta ega kahetse selle kojuvedamist. Tegemist on psühholoogilise pagulasromaaniga. Tegevus toimub Inglismaal, mis ei tähenda, et sama olukord ei võiks kerkida ükskõik kus. Romaani peategelane ei ole rahul oma saatusega, mis ta tekstiilivabrikusse on suunanud. Ta tahaks edasi õppida, tahaks muuta oma saatust. Mees, kelle nimi Ants tähendab inglise keeles sipelgaid, tunnebki end sipelgana sinise kausi all. Kodune miljöö viib ta vastuollu ümbritseva keskkonnaga. Ema ja isa on oma mõtete ja maailmavaatega Eestis, kõik, mis puudutab eestluse edasikandmist ja au sees hoidmist, on eriti tähtis: süüakse ainult eestipärast toitu, loetakse “tõsiseid” raamatuid, suhteid võib luua ainult eestlastega. Reeglid on täpselt paigas, kuid peretütar on salajases suhtes võõramaalasega, pere noorim on juba “inglase” elukommete ja harjumustega. Inglise tüdrukutest arvatakse halvasti: nad on kergemeelsed ja armastavad baarides käia, kus korralikul tütarlapsel asja pole. Nii kannatabki peategelane lõhestatuse all, ta ei kuulu ühte ega teise maailma. Lisaks veel mälestused Eestist, noorpõlve jäänud armulugu vanema naisega, kes hiljem tema vennaga abiellub ja rasedana Eestisse metsa maha jääb. Antsul tekib suhe ühe inglise naisega, kes esindab paljuski seda, mida perekond ega ka Ants ise heaks ei kiida. Nii et raamatu lõpus ei selgugu, kas ta suudab seda suhet edasi arendada. Elina Toonast leidsin ka ühe loo, mis ta ise on oma elust kirja pannud: http://www2.kirmus.ee/elulood/katkend2.html Tom Rachman

 “Imperfektsionistid” Tõlkinud Jana Linnart. Hea Lugu, 2011. 270 lk.

Priit Hõbemägi kirjutab Päevalehes: Rachman on Areeni bestselleri sarjas ilmunud esimese raamatu autor. Rachman ise töötab ajalehes The International Herald Tribune, mille paremad päevad on möödas, ning küllap see ongi romaani teljeks oleva lehe allakäigu võrdkuju.

Romaani peategelased on üheksa toimetuse töötajat, üks lugeja ja vastutav väljaandja Oliver Ott. Igaühel on rääkida üks peatükk lugu. Peatükke seovad kursiivis tagasivaated, fläšid, mis valgustavad lehe sündi, selle tõusu ja langust. Tom Rachman tunneb trükiajakirjandust läbi ja lõhki. Et algupärand ilmus alles 2010. aastal, on selles antud hinnangud paberajalehtede kohta adekvaatsed. Näide lk 235: “Ajalehed liikusid allamäge. Üha enam ilmus konkureerivaid meelelahutusi alates mobiiltelefonidest ja videomängudest ning lõpetades sotsiaalvõrgustike ja netipornoga. Tehnoloogia mitte üksnes ei ahvatlenud lugejaid, see muutis neid.”

Kuid läheme romaani tegelaste juurde. See on värvikas ajalehetoimetuses töötavate põhitüüpide läbilõige, mis ei kehti mitte ainult Roomas, vaid ka Tallinnas või mõnes teises maailma linnas ilmuva nn suure ajalehe toimetuse kohta. Rachman avab tegelased nende intiimsuhete kaudu, ja teeb seda empaatiliselt. Endise väliskorrespondendi Lloyd Burko elu needus on olnud märatsev libiido, mille tulemuseks on hulk elu jooksul mahajäetud naisi ja lapsi, kes teda tagantjärele põlgavad. Nekroloogide kirjutaja ja tuntud kirjaniku poeg Arthur Gopal, kelle ainus jumaldatud tütreke õnnetuse tagajärjel suri, kuuleb vähki surevalt intervjueeritavalt lauset: “Inimese ainus pärand on geneetiline materjal.” Peatoimetaja Kathleen Solson püüab tulutult üles soojendada vana armulugu Berlusconi partei pressiesindajaga, kui ta on oma tuhvlialusest abikaasa tabanud truudusemurdmiselt. Craig Menzies ei suuda andestada oma noorele kallimale tegu, mis ta toimetuse ees alandavasse olukorda pani. Mõlemad on lihtsalt trotslikud, kuid tagajärjed saatuslikud. Pearaamatupidaja Abbey Pinnola laseb ennast võrgutada lennukaaslasel reisil üle Atlandi, kuid alasti Atlanta hotellitoas voodil lebades selgub, et mees on tema poolt vallandatud toimetuse töötaja, kelle eesmärk on talle mõnitades kätte maksta. Rachmani loodud toimetuse töötajad on üksikud ja üksildased inimesed. Toimetus asendab neile perekonda, ja ehkki see perekond on düsfunktsionaalne, on see parem kui mitte midagi. Petlikku perekonnatunnet tugevdab ajakirjaniku igavene needus — olla alati tõrjutud, alati “väljaspoolne”, ükskõik kui hästi ta allikate hulka ei imbuks. "Kuidas olla hea" erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine. Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks - ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob - seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki. „See, mida te oma pulmapäeval uneski näha ei oska – sest kuidas te saaksitegi seda unes näha? -, on asjaolu, et mõnel päeval te vihkate oma kaasat, et te vaatate teda ja kahetsete, et olete temaga eales sõna vahetanud, rääkimata sõrmustest ja kehanõredest. Ka pole võimalik ette näha meeleheidet ja masendust, tunnet, et elu on läbi, ajuti peale tikkuvat kihku oma vinguvaid lapsi lüüa, olgugi et te kindlalt teate, et te neid kunagi peksma ei  hakka.”

Minu jaoks oli see raamat keskpärane, ei pakkunud erilist huvi, pigem oligi see rohkem "meestekas".

"Kuidas olla hea" erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine.
Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks - ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob - seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki.

„See, mida te oma pulmapäeval uneski näha ei oska – sest kuidas te saaksitegi seda unes näha? -, on asjaolu, et mõnel päeval te vihkate oma kaasat, et te vaatate teda ja kahetsete, et olete temaga eales sõna vahetanud, rääkimata sõrmustest ja kehanõredest. Ka pole võimalik ette näha meeleheidet ja masendust, tunnet, et elu on läbi, ajuti peale tikkuvat kihku oma vinguvaid lapsi lüüa, olgugi et te kindlalt teate, et te neid kunagi peksma ei hakka.”