Tagantjärele Soomest

Sellesuvine reis oli mul planeeritud säästureisina, sest masuaeg pole kaugeltki läbi ja väljaminekud toidukorvi arvelt on tõusnud tublisti. Viisime Merili Seinäjõele tagasi ja olime Soomes 5.juulist 9. juulini. Soome on ikka looduse poolest väga sarnane Eestile sp polnud ka mingeid erilisi elamusi. Ühel päeval käisime Seinäjoe kaubandusega tutvumas, kuna oli allahindluste aeg, siis panigi see mõtlema, kui odavad võisid need asjdd olla soomlaste jaoks, kelle palka ikka meiega võrrelda ei saa. Mihkel sai näiteks Umbro dressipluusi 10 euri eest, mina kleidi 15 euriga jne. Ja muidugi astusime sisse ka Kirpputoridesse, mis jälle meie second-handidega võrreldes on odavad.


Ühe päeva veetsime Vaasas. Sinnasõit viis meid läbi Soome küladest, talupidamine hakkas silma, igas majapidamises oli kuivatustorn ja muud hooned. Tänavavalgustus suurte teede ääres oli elementaarne. Vaasast sõtsime läbi ja imetlesime uhket silda, mis viis meid Unesco pärandisse kuuluvale saarele. Oma punaste majade ja segametsaga meenutas see vägagi Vormsit. Käisime lõunatipus ära. Rahu ja vaikus, paadikuurid, vaade Botnia lahele.
Tagasi Vaasas, käisime poodides ringi, pildid Vaasa kesklinnast jäidki tegemata, kuigi see alguses plaanis oli. Kesklinna platsil oli juba suurlinlikult palju rahvast, sadu jalgrattaid, üks venelane laulis Võssotskit. Imestama pani see, et sissesõit Vaasasse on küllalt lühike: 2-3 km.
Käisime ära ka Tuuris st tuntud kaubanduskeskuses. Tööpäeva kohta oli seal ikka meeletult rahvast. Reede õhtul läksime piknikku pidama ühte ilusasse kohta u 20 km Vaasa suunas.

See linnaosa, kus Merili elab, oli hästi rahulik ja vaikne, kuigi oli palju selliseid korteritega u 3korruselisi maju.
Tagasi hakkasime sõitma laupäeval küllalt varakult, enne Hesingit 100 km hakkas selline vihmasadu, et jube. Olime kiirteel, aga liiklus langes 60- 80 km-ni. Paljud autod peatusid tee ääres, sest kohati oli esiklaasist millegi nägemine täiesti null. Helsingi võttis meid vastu päikesepaistega, jalutasime veel linnas ringi, suurlinnale omaselt oli kesklinn rahvast täis. Laeva jõudes sättisime end diivanile lösutama ja kodusõit algas. Laeval oli suurem osa eestlasi, soomlasi oli väga vähe, palju oli lastega peresid.
Tallinn võttis meid vastu pimedana. Kell oli 12 läbi, ainult osad tänavalambid põlesid ja me eksisime ära! Keerasime kogemata valele teele, teeviit näitas ka Pärnu peale, aga pärast alles saime aru, et need viidad olid rekkade jaoks, kes kesklinnast läbi ei sõida. Igatahes hakkas ümbrus üha võõramaks minema ja järsku oli meie kõrval meremeeste kaitseingel Russalka. See tundus juba päris naljakas. Kuna suunaviidad näitasid ikka Pärnu poole, siis otsustasime edasi sõita ja olime keset Lasnamäge, kus meid politseinik kinni pidas, et puhuma panna. Tegemist oli nagu mingi halenaljaka ulmefilmiga. Siis ümbritsesid meid mingid vanad tööstushooned ja paremalt raudteetsisternid. Teeviidad kadusid.
Pärnusse me lõpuks jõudsime st kusagil poole 3 paiku öösel.

Uus suvi ja uus aasta

Tutvus sõbralike lammastega.

Küll võib seda postitamist edasi lükata. Nii umbes aastaks. Nüüd aga sellest suvest, kuigi vahepealsest ajast oleks kindlasti midagi kirjutada. Jaanipäevani olin tööl ja siis saabus kaua oodatud puhkus. Jaanipäeva saatsin mööda Vormsil Merili ämma-äia juures.

Kuigi sinnasõit oli ekstreemne, sest jätsin oma käekoti Merle juurde ja avastasin selle alles Haapsalus, siis oli vaja paduvihmas tagasi kihutada. Kui sadamasse jõudsime, oli praami väljaminekuni 15 minutit, aga sadamas vonkles pikk saba. Kohale me jõudsime ja tore oli. Järgmisel päeval sõidutati meid saarel ringi. Õhtu poole seadsime end tagasiteele. Sõbralikud inimesed need vastuvõtjad!

Horvaatia- reis hingele

Reisist on möödas juba 2 nädalat, lõpuks leian aega ka sellest kirjutada. Välja sõitsin 7. augustil kell 6. 45 Pärnu hotelli eest, buss tuli Viljandist hilinemisega, nii et kell 7.15 jõudis kohale. Sain enda käsutusse terve pingi st 2 kohta, pika sõidu jaoks mugav. Esimene päev oli siis peamiselt sõit ja sõit. Pikkamisi selgus, et meie seltskonna keskmine vanus oli umbes 60, mina olin nooremate hulgas, minust noorem oli üks ema oma lapsega ja üks gümnaasiumi lõpetanud poiss. Giidiks oli Inger Stina Palmet.

Läti rahvuslill on karikakar ja rahvusputukas kaksiktäpp-lepatriinu. Leedus traditsiooniline peatus 17. kilomeetril. Poolas keerasime kella tunni võrra tagasi. Poola on läbisõitmiseks ikka suur ja igav maa, täis kummalisi reklaamtahvleid. Teed on küll palju paremaks läinud. Käis hoogne viljalõikus. Üks kolmandik toonekurgedest pidi elama Poolas, neid on seal tõesti palju. Varssavis olime ummikus, äärelinn on seal ikka väga räämas, kesklinn aga päris euroopalik. Ööbima jõudsime kella 10ks sealse aja järgi. Hotell poolalik: katkised, kuid puhtad linad, vannitoas läks pirn läbi, üle tee oli vabaõhukino, kus käis paras lärm ja räuskamine, hiljem hakkas vihma sadama. Uni 23. 15- 5.45. Kuna bussi õhkpadi oli eelmisel päeval katki läinud, sõitsime välja kell 9.00. Ilm oli jahe, 18 kraadi, kohati sadas vihma. Sellel päeval läbisime siis Tšehhit ja siis Austria oma väikeste majakeste, mägede ja arbuusipõldudega. Ööbimine Grazis. Läbisime 10km tunneli, kus võis 100ga sõita. Ööbimiseks tõusime kottpimedas 1200 meetri kõrguseni. Hotell oli armas, oli üksi toas.

Järgmisel hommikul kell 9 olime Sloveenias. Kõigepealt külastasime Postojna koopaid, mis on 5 km ulatuses inimestele avatud. Väga vägev vaatepilt, muinasjutuline, sajandite jooksul looduse poolt loodud imed, sarnanesid need näitusesaalidele oma võimsate skulptuuride ja kujudega. Pildistada seal ei tohtinud. Veel käisime Predjamski koobaslossis. Väljaspoolt huvitav, seest tavalisem.
Edasi sõisime juba Horvaatia poole ja ööbisime ilusas kohas mere lähedal Opatijas. Õhtul väike jalutuskäik ja veinijoomine rannakohvikus. Rahvast oli palju ja elu käis.

Järgmisel päeval külastasime Horvaatia suurimat saart 409 ruutkilomeetrist Krk saart, mida ühendab maismaaga sild, 16. sajandist on saar horvaatide all. Krk linn kujunes keskajal, seal on riismeid roomlaste ehitistest ja termidest. Muidu see saar midagi erilist polnud, meenutas tõesti natuke Hiiumaa Kassari maastikku, ainult seal olid kadakate asemel teised pinnakattetaimed ja puud. Edasi sõitsime Spliti suunas.

Järgmisel päeval sõitsime juba kohaliku bussiga, sest meie bussil mikrofon, makk ja telekas enam ei töötanud. Splitis on imperaator Dioclataniuse palee, mis on paremini säilinud palee Rooma maailmast ja selle võimsa ehitise sai ta valmis 10 aastaga. Seal asuvad erinevad templid, kellartorn, erinevad väravad, kõik on ümbritsetud paksu müüriga.

Edasi sõitsime juba 350 km kaugusel Dubrovnikusse, mis on üldse üks tähtsamaid turismisihte. Alles 1991. aastal pommitati seda Jugoslaavia vägede poolt. Seal on siis vana linnakeskus, mis on ümbritsetud kohati 6 meetri laiuste ja 1940 meetri pikkuse linnamüüriga. Eriliseks teeb selle koha veel see, et seal ülemistel korrustel elatakse veel praegugi, aluspesu rippus rõõmsalt kitsaste tänavate kohal. See oli päris kena koht, aga aega oli jälle väga vähe. Käisime ka söömas.

Õhtul hilja jõudsime tagasi. Aga sinnasõidul olid imeilusad Aadria mere äärsed vaated, kaljused mäed jne. Väga- väga lummav, istud ja ahmid seda ilu endasse.

Ööbisime 3 ööd Troginis sellises suures kahetiivalises nõukogudeaegset hotelli meenutavas maja, mis oli küllalt räämas, vesi tilkus kraanidest, konditsioneeri polnud. Aga see oli mere lähedal, merekohinat oli kuulda tuppa ja väljas saagisid ritsikad, nii et see oli suisa kõrvulukustav. Õhtuti olid rannas avatud poed ja baarikesed, elav muusika. Elu käis.

Järgmisel päeval läksime laevaga merele ühe teise rühmaga koos, nii et oli küllalt kitsas. Käisime kahel saarel. Esimeses kohas oli veepõhi nii teravate kividega, et vette minna ei saanudki, siilikuid nägime ka vees. Võtsime pool tundi päikest. Nägin ka õitsvat kaktust aias kasvavat. Järgmises peatuskohas toimus kalapiknik ja siis läksime randa. Seal sai juba ujuda. Hästi ruttu läks sügavaks, aga vesi oli nii ilus sinine ja läbipaistev, soolane. Hästi mõnus oli seal, isegi meie pensionärid lõbutsesid täiega, võtsid laulugi üles ja tegid kividega saatemuusikat. Päikest sai ka, nina oli õhtuks punane.

Järgmisel päeval sõitime Plitvise rahvusparki- 300 ruutkilomeetrit ja 1949 loodud, kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja 1979. a peale. Seal on 16 järve. Läksime seal mitu kordsa valesti, nii et mul on tunne, et midagi väga ilusat jäi veel nägemata. Kõige rohkem jäi meelde läbipaistev vesi, nii et kõik kalad olid näha. Ja muidugi need kosed, mis ülevalt alla tulid. Päris palju oli vaja seal käia jalgi.

Zagreb võttis meid vastu paduvihmaga, nii et planeeritud kesklinna jalutuskäik jäi tegemata. Muidu on see linn väga nõukogulik ja räämas.

Ungari, meie sugulasrahvas ja Euroopa Liidu riik, võttis meid vastu ebameeldivalt, intsident piiril, tunniajane ootamine ja siis algas paduvihm. Jõudime Balatoni äärde pimedas, äike lõi. Kui tuppa jõudsime, lõi äike jubeda kärakaga hotelli lähedal olevasse masti. Hommikul tõusime hästi vara, Balaton oli udus, midagi silma paitavat küll polnud.

See päev oli üks jube-jube sõitmine, läbi Ungari ja Slovakkia. Ungaris oli kaubakeskuse peatus. Hinnad on seal küllalt madalad, aga rahakurss väga madal. Ostsin 7900 Ungari raha eest, meie rahas üle 400 krooni. Slovakkias oli vähemalt loodus väga ilus, mäed ja suusahotellid. Varssavi lähedale hotelli jõudsime pärast keskööd. Väga armas pisike korralikult remonditud hotell oli kusagil bensiinijaama juures. Hommikusöök oli ka hea, sai mitut erinevat salatit, hommikusest saiast oli juba kõrini.

Ja viimane päev- Poola, Leedu ja Läti. Koju jõudsin üheksa ajal. Järgmine päev kell 11.30 pidin juba olema Tallinnas koolitusel. Aga reis, mis alguses oli täis kõhklusi, oli imekaunis ja andis väga palju energiat, ma ei kahetse üldse, et üksi selle tee ette võtsin.

Jälle aasta vanem

Eile sain aasta vanemaks. Mäletan, kuidas lapsena sai neid sünnipäevi oodata, nüüd pigem jätaksin vahele. Sünnipäev möödus rahulikult, õhtul grillisime pereringis. Imelik oli see, et Merilil ja Mergol polnud mu sünnipäev isegi meeles, igatahes nad ei helistanudki mulle. Kurvaks tegi... Ilm oli lämmatavalt palav ja enne 12 öösel oli ümberringi äike, mis lõi taeva täiesti valgeks, müristas, aga õnneks mitte päris siinsamas. Naersin, et see on minu sünnipäeva ilutulestik looduse poolt. Sünnipäeva eelsel ööl nägin unes, kuidas ma magamistoa voodit sõnnikuga vooderdasin....??? Täitsa kreisi! Sõnniku nägemine unes tähendab edu, nii et ei tea, kust otsast see nüüd tuppa astub.
Nüüd aga loetud raamatutest, mida jälle terve hunnik kogunenud. Üks reisikiri Indrek Jääts
"Aasia päevikud" Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani

Apollo tutvustus: See raamat on võrsunud kahel Aasia-reisil saadud eredatest elamustest meie omast sootuks erinevast elust. Tähelepaneliku vaatlejana jälgib autor kohalikku elu ja vahendab seda lugejatele, mille muudab eriti huvitavaks tema laialdane teadmistepagas ajaloolase ning etnoloogina. Autor püüab uurida kaasaegse tegelikkuse erinevaid aspekte ning võtta maailma sellisena nagu ta on: kogu tema kirevuses ja vastuolulisuses.
Neil, kes samuti esimest korda Põhja-Indiasse või Lõuna-Hiinasse minemas, võib siit küllaga praktilist kasu tõusta, sest raamatus antud pilt neis piirkondades lihtsat „individuaalturisti” eesootavast on üpris realistlik. Kõik ei pruugi olla alati meeldiv, ent tähelepanuvääriv ja huvitav ikkagi.
Indiaga olen tuttav juba Lii Undi raamatute kaudu ja ausalt öelda ihaldusväärse kohana see mulle ei tundu, see suhtumine valgesse inimesesse ja pidev pettasaamisoht, rahvamassid ja pidev tülitamine. Aga raamat oli täiesti loetav ja informatiivne, nii et kel endal selline reis ees, saaks abi küll.


Kiitsin siin paar postitust tagasi Kukumäe elulooraamatut, nüüd jätkan samaga, aga raamatuks on "Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul" Sellele raamatule on lähenetud südamega, endale kirjutamise ajal kaasa tuntud ja südant valutatud. Kreismann on pärit väikesest kohast Talist ja see nagu on tervet tema edasist elu mõjutanud, hästi raske on suurlinna eluga kohaneda, kui su taust on hoopis midagi muud. Ja kui palju mõjutavad meie maailmavaadet ja edasist elu meie lähedased. Huvitav oli ka kooselu Mati Undiga. Kahte asja ei saa hästi teha: lapse jaoks olemas olla ja samal ajal suurepärane näitleja olla.


Järgmiseks raamatuks oli Hille Karmi "Midagi head", mis koosnes erinevatest juttudest, mis käsitlesid peamiselt naist ja tema igapäevast elu, tema valikuid ja unistusi, mõtteid. Tihti tegi just lõpp sellise väikese pöörde sisse. Alguses ei olnud nagu minu raamat, aga lõpus tõdesin, et päris armas, selline positiivsus jäi kõlama. Autor on väga hea elu ja inimeste vaatleja minu meelest ning elukogemus ja küpsus mängib ka kaasa.


Nii et lood elust enesest.


Viimaseks raamatuks sel korral Varraku sarjast Moodne aeg Llouyd Jonesi raamat "Mister Pip" Päris loetav raamat jälle, sõjakoledused tulevad sisse.
Apollo tutvustus ka: Lopsakal troopilisel saarel, mis õhust paistab väike nagu lehmakook keset üüratusuurt sinist ookeanitaevast, loeb viimane valge mees käputäiele lastele Dickensi „Suuri lootusi”, sellal kui kodusõja püssiragin painavalt läheneb…
Kuid lugedes saarel improviseeritud koolitundides lastele „Suuri lootusi”, avab mister Watts neile teise maailma – maailma, kus pole mässulisi, kus pahad räägivad nagu mereröövlid ja kus leidub üks sepikoda, kuhu lapsed võivad pageda öötundidel, mil hirmuärev sõjaootus kõige vähem asu annab. Sõja liginedes kasvab lugu mister Pipi suurtest lootustest laste ellujäämiselooks keset kasvavat kaost – looks, mis napi, kuid rabava poeetikaga põimib kokku mustade ja valgete lood ning rajab väljapääse seal, kus kõik näis olevat hävinud.
Romaani autor, Uus-Meremaa kirjanik Lloyd Jones kattis 1990. aastatel ajakirjanikuna Paapua Uus-Guinea Bougainville’i saare kodusõda, saades seal kogemusi, mis said aluseks „Mister Pipi“ kirjutamisele.
Romaan võitis 2007 Commonwealthi auhinna ja sai samal aastal Man Bookeri auhinna lühinimekirja.:

Puutumatu loodus ehk Hiiumaa

22. ja 23. juulil käisime kolmekesi Hiiumaal. Olen seal üle 10 aasta tagasi käinud ja mälestusi sellest peaaegu pole. Nii et kõik oli uudne, majakatorni üles ronides oli küll selline tunne, et siin ma olen juba olnud. Sõitsime saare mööda rannikuäärt läbi ja ööbisime Kõpu poolsaare põhjapoolses osas Hirmustes RMK telkimisplatsil otse mere ääres. Kallas oli kive täis, samuti merepõhi, nii et ujumiskohaks see ei sobinud, aga muidu oli ilus, hommikul vara tõusis tuul ja lainelaksumine oli nii hästi kuulda. Öö oli tõeliselt soe, vahepeal tuli üks vihmahoogki. Kahjuks minu uni piirdus ainult paari tunniga, sest küljaalune oli ikka nii kõva, et häiris jubedalt, matkaalusel olen enne ka maganud, aga enam ei oska. Võtsime kaasa ka täispuhutava kõrge madratsi, aga see tundus mulle veel ebamugavam, öösel hakkasin loomulikult selles kahtlema, aga olin selle juba Matule loovutanud. Huvitav, et sääski peaaegu polnudki, kärbseid aga küll. Pildil olengi ma ööbimiskohas.

Milline on siis Hiiumaa? Vaikne, liiklus oli vähene, kõige rohkem oli metsa, sõitsime tihti mööda väikseid kruusateid, ümberringi tihe-tihe mets, tundus, et inimesi elab seal ikka väga vähe, majad ja elamised olid hoolitsetud ja selliseid eratee silte hakkas väga vähe silma. Käisime kõigis tippudes peaaegu ära. Erinevad rannad, osad haisesid adru jms järgi, teised olid ilusad ujumiskohad. Nõukogude ajast jäänud ehitised ja lagunenud vaatepostid palistasid ühlaselt tervet Hiimaad.

Tõeliselt rahulik paik, puutumata loodust oli palju. Käisima ka Tahkuna ja Kõpu tuletornis. Sinna ronimine palava ilmaga oli paras katsumus. Üleval oli päris jube: tugev tuul ja kõrgelt vaade tekitas hirmu.

Tuulikuid nägime ka ja loomulikult poseerisime.

Eriti ilus on muidugi Kassari, seal olid juba rikkamate inimeste suvilad ja majad. Palju oli rookatustega maju. Ja siis need kadakad: terve poolsaar oli kadastikke täis, vaateid oli ilusaid, väga kauneid vaateid sai nautida ühest Käina lahe linnuvaatamistornist.

Tagasiteel tulin läbi ka Hiiumaa villavabrikust, kust ostsin viltimiseks 4 tutsakat villa.

Kui sinna sõitsime praamiga Ophelia, siis tagasi tulime hiiglasest Muhumaaga. Seal tekkis juba Soome laeva tunne, välismaalasi oli piisavalt, et seda tunnet süvendada. Pärast tulime läbi ka Haapsalust, kus ma samuti pole tükk aega käinud. Kesklinn oli päris armas: käisime uuel rannapromenaadil ja loomulikult lossivaremetes. Kui see promenaad ükskord päris valmis saab, siis on tegemist päris uhke kohaga.

Ilm hoidis meid, esimene päev oli väga palav, teisel natuke jahedam, vihma ei saanud.

Suvi ja raamatud

Pool puhkusest on läbi ja tahaks midagi muud, sõita kuhugi, reisimõtet pole ka veel maha maganud. Täna langes see Ungari variant ära, jääb veel Horvaatia, aga sinna pean üksi minema. Olen ma selleks valmis? Kunagi mõtlesin, kuidas saab üksi reisida, aga nüüd ei tundugi see enam nii imelik.

Raha kulub ka omajagu, aga kas see reis on seda hinda väärt?

Nüüd aga raamatutest. Üks elulooraamat, mis jättis oma jälje, on läbi loetud- Evelin Kivimaa kirjutatud "Alasti elu. Arvo Kukumägi". Elulooraamatutest hindan seda rohkem kui teisi, sest see raamat oli ausam, polnud nii hillitsetud. Kukumäe elust annaks vist veel mitu raamatut kirjutada. See raamat pani mõtlema, süstis lugejasse ka ängi. Kukumägi sai 18aastaselt kuulsaks oma "Tätoveeringu" filmiga, edasi tulid järgmised filmid. Ise on ta pärit Setumaalt, tõeline maapoiss. Kuidas mõjub kuulsus, linnakeskkond noorele inimesele? Mis oleks temast saanud, kui ta poleks lavakunsti sisse saanud? Need küsimused jäid painama. Ja loomulikult ka see alkoholiprobleem, elu ühest tsüklist järgmisesse. Kui palju kannatasid selle pärast lähedased, lapsed? Kui suur peab olema selle inimese kannatus ja armastus, kes suudab sellise inimesega oma elu siduda? Samas olen ka teiste alkohoolikute puhul seda tähele pannud, et klammerdutakse selle külge, et ma olin tubli, sain millegagi hästi hakkama, tõmmatakse see endale kilbiks. Mulle meeldisid need teiste inimeste kommentaarid, mis polnud sellised "peetud", pigem õiglased, aga mitte halvustavad.

Teiseks raamatuks on Maarja Kangro novellikogu "Ahvid ja solidaarsus". Solidaarsusest see raamat ongi, tegevus toimub mitmeski jutus kusagil välismaal, kus põrkuvadki kokku erinevate inimeste maailmast arusaamad. Lisaks veel 21. sajandi naise valikud. Kuidas leida oma lapsele 24 tunni jooksul, mis on kõige parem rasestumisaeg, sobiv isa, õigemini eostaja?

Pildistasin seda raamatut meie taksikassiga koos, kes end palavuses pikaks- pikaks venitas.

Kas me sellist suve tahtsime?

Leitsak on kestnud juba nädal ega väljas eriti olla tahagi. Toaski on abiks konditsioneer. Praegu on päästev vihmasadu, päev läbi on kusagil müristanud. Ma ei teagi, kas peaks tundma kahetsust, et midagi asjalikku teha ei viitsi. Loen ja molutan niisama. Käsitööd olen ka ikkagi teinud.

Kui palju on Eestis selliseid suvesid, kus veetemperatuur tõuseb üle 25 kraadi. Eile oli Pärnus merevesi 29 kraadi soe. Mina, kes ma eriti ujuja pole, olen kaks korda meres käinud. Esimene kord oli tuuline ja tuline päev, lained olid mõnusad ja tuul otsekui paitas keha. Ah jaa, väike märk ka maha. Olen kasvuhoonest juba 3 tomatit saanud, aga nüüd tuleb vist väike vahe sisse, sest isekasvatatud taimedel on tomatid alles väikesed, enne augustit sealt vist midagi tulemas pole. 3 ostetud taime hakkasid varem kandma, õigemini nad õitsesid juba ostmise ajal.

Panen siia üles ka oma ühe suurema töö, mille idee oli juba ammu ja alustada sai ka selle kardinaga juba kevadel, aga nüüd võtsin kätte ja heegeldasin lõpuni- WC kardin. Päike paistis sisse ja sellepärast pilt ka selline tume. Ausalt öeldes lõpuks oli sellest tööst juba kopp ees. Heegeldatud 1, 25 heegelnõelaga. Aga WC on nüüd päris romantiline ja ise olen rahul. Üks mõte jälle realiseeritud.

Teiseks tööks on

lapitöös toolikate. Eelkõige tugitoolile, aga sobib ka rannatooli jaoks. Seda andis päris nikerdada ja kogemusi sain ka.

Olen lugenud ka kahte päris head raamatut, aga nendest kirjutamine jääb homseks.