22. ja 23. juulil käisime kolmekesi Hiiumaal. Olen seal üle 10 aasta tagasi käinud ja mälestusi sellest peaaegu pole. Nii et kõik oli uudne, majakatorni üles ronides oli küll selline tunne, et siin ma olen juba olnud. Sõitsime saare mööda rannikuäärt läbi ja ööbisime Kõpu poolsaare põhjapoolses osas Hirmustes RMK telkimisplatsil otse mere ääres. Kallas oli kive täis, samuti merepõhi, nii et ujumiskohaks see ei sobinud, aga muidu oli ilus, hommikul vara tõusis tuul ja lainelaksumine oli nii hästi kuulda. Öö oli tõeliselt soe, vahepeal tuli üks vihmahoogki. Kahjuks minu uni piirdus ainult paari tunniga, sest küljaalune oli ikka nii kõva, et häiris jubedalt, matkaalusel olen enne ka maganud, aga enam ei oska. Võtsime kaasa ka täispuhutava kõrge madratsi, aga see tundus mulle veel ebamugavam, öösel hakkasin loomulikult selles kahtlema, aga olin selle juba Matule loovutanud. Huvitav, et sääski peaaegu polnudki, kärbseid aga küll. Pildil olengi ma ööbimiskohas.
Milline on siis Hiiumaa? Vaikne, liiklus oli vähene, kõige rohkem oli metsa, sõitsime tihti mööda väikseid kruusateid, ümberringi tihe-tihe mets, tundus, et inimesi elab seal ikka väga vähe, majad ja elamised olid hoolitsetud ja selliseid eratee silte hakkas väga vähe silma. Käisime kõigis tippudes peaaegu ära. Erinevad rannad, osad haisesid adru jms järgi, teised olid ilusad ujumiskohad. Nõukogude ajast jäänud ehitised ja lagunenud vaatepostid palistasid ühlaselt tervet Hiimaad.
Tõeliselt rahulik paik, puutumata loodust oli palju. Käisima ka Tahkuna ja Kõpu tuletornis. Sinna ronimine palava ilmaga oli paras katsumus. Üleval oli päris jube: tugev tuul ja kõrgelt vaade tekitas hirmu.
Tuulikuid nägime ka ja loomulikult poseerisime.
Eriti ilus on muidugi Kassari, seal olid juba rikkamate inimeste suvilad ja majad. Palju oli rookatustega maju. Ja siis need kadakad: terve poolsaar oli kadastikke täis, vaateid oli ilusaid, väga kauneid vaateid sai nautida ühest Käina lahe linnuvaatamistornist.
Tagasiteel tulin läbi ka Hiiumaa villavabrikust, kust ostsin viltimiseks 4 tutsakat villa.
Kui sinna sõitsime praamiga Ophelia, siis tagasi tulime hiiglasest Muhumaaga. Seal tekkis juba Soome laeva tunne, välismaalasi oli piisavalt, et seda tunnet süvendada. Pärast tulime läbi ka Haapsalust, kus ma samuti pole tükk aega käinud. Kesklinn oli päris armas: käisime uuel rannapromenaadil ja loomulikult lossivaremetes. Kui see promenaad ükskord päris valmis saab, siis on tegemist päris uhke kohaga.
Ilm hoidis meid, esimene päev oli väga palav, teisel natuke jahedam, vihma ei saanud.
No comments:
Post a Comment