Tere,blogi, üle pika-pika aja

                                   Asun siis võlgasid likvideerima. Eks alguses sai blogi ikka selleks loodud, et saaksin hiljem mingi ülevaate raamatutest, mida olen lugenud. Mõte oli hea. Nüüd tagantjärele panen üles siis septembrist detsembrini loetu. Kuna tööaeg on olnud (nagu ikka) kiire, siis lugeda olen vähe saanud. Õhtul lihtsalt silm vajub kinni või ei suuda enam sisule kaasa mõelda ja nii jõuavadki tihti mu lauale sellised kergesisulised raamatud.
Kuna aeg on limiteeritud, siis annan lihtsalt hinde ja väikese kommentaari.
"Minu Tšiili" koolilapse 3, meie vanusevahe on liiga suur.
"Minu Toba" hinne 4-, tegelikult on päris kurb, satud vabatahtlikuna ühte pisikesse mitte midagi ütlevasse kohta. Muidugi inimesed on ikka huvitavad ja teistsugused ning ettekujutuse vaeste elust saab.  "Minu maailmameri" hinne 4. Imetlen inimeste julgust nii rasketes oludes end proovile panna. Olla üksi keset ookeani tormide vallas.
"Pandora Kongas"  hinne 5. Lummav raamat, oleks nagu ulme, aga pole ka. Tegevus võtab ootamatuid pöördeid. Ma pole üldiselt selline fantaasia- ja ulmesõber, aga see raamat lihtsalt on nii teistsugune.
"Plahvatus" hinne 4. Huvitav teema, arsti abikaasa on enesetaputerrorist ja alguses tundub see mehele nii arusaamatu ja mitteusutav, aga aegamisi hakkab selguma, et ta ei tundnudki seda naist, kellega koos elas.

Ja nüüd üks pikem kirjutis.

Kõige rohkem meeldis "Minu ...." raamatutest Kaja Kahu poolt kirjutatud  „Minu Guatemala“.

Sellest raamatust õhkus armastust ja soojust selle riigi ja inimeste  vastu. Ja nagu autor ise ütleb, et need olid õnnelikud aastad, siis lugejana ma usun seda, ta suudab selles mind veenda. Samas on tegemist riigiga, mille kohta paljud eestlased kindlasti peaaegu midagi ei tea. Minugi eelteadmised olid ähmased, pähe turgatasid vaid sõnad: soe, kohv, vaesus.

Mulle tundub selle raamatu põhjal, et sellel riigil on kaks poolt: kuritegelik, hirmutav ja soe ning sõbralik. Autor puutus kokku eelkõige selle õnneliku poolega,  kuritegelikud faktid jõudsid temani õnneks ainult kellegi teise kaudu. Aga see, et sul peab väljaminekuks olema ihukaitse ja nende kohtade arv,  mida sa külastada saad, on piiratud, näitab, et tegelikult võib su elu ohus olla. Peategelaseni jõudis see teadmine alles pikkamööda.

Nii selles kui teisteski selle sarja raamatutes ilmneb, et tegelikult ei tähenda vaesus ju seda, et sa oled automaatselt õnnetu. Pigem tulebki inimesel osata rõõmu tunda väikestest asjadest ja nautida igat päeva, mitte ainult sellele lootma jääda, et ehk homne tuleb parem.  Ka Kaja Kahu räägib raamatus sellest, et see koht õpetas teda teisiti mõtlema ning oma väärtushinnanguid muutma.

Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas need ihukaitsjaist poisid, kellega Kahude perekond lõpuks hästi läbi sai, muutusid. Kindlasti olid nad alguses  segaduses, kui nende tööandja neisse hoopis teisiti suhtus, nagu nemad eeldasid ja ootasid,  ning neid  rasketesse olukordadesse pani, näiteks kutsus söögikohta „kõrgema klassi“  inimeste hulka sööma.

Mulle on alati meeldinud reisida või lugeda sellistest kohtadest, kus on võimas loodus. Nii tekitas see raamat minus soovi näha ise neid vulkaanilisi mägesid, vihmametsi ja vaateid, kus „vikerkaar saab oma värvid“.

Praegu halli  ja lörtsist Eestimaa talve taludes teeb kadedaks  Guatemala kliimagi, mis on kogu aasta kestel mõnusalt 25 kraadi juures, mitte ka liialt soe. Nii et poest pole mõtet termomeetrit otsida ja ilma kohta neil eraldi sõna polegi.

Kaja Kahu oli selles riigis koduperenaine ja tema päevad möödusid keelt õppides, tennist mängides ja osteldes, võõrastega suheldes. Mina oleksin tahtnud teada saada ka seda, kuidas tema tütrel sealne koolielu möödus, mille poolest erines Guatemala kool meie omast. 

Eks „Minu...“ sarja raamatuid lugedes ongi huvitav jälgida, mida üks või teine võõral maal oluliseks peab ja millist maad tahab lugejatele näidata. Kas keskenduda selle riigi probleemidele või muredele või näidata selle koha päikeselist poolt?  See on autori valik. 

Mulle see raamat meeldis ja kindlasti on minu teadmised selle riigi kohta nüüd suuremad.

Suvi jääb seljataha

Jälle olen selle postitusega viivitanud, aga nüüd saab see tehtud. Augustikuu viimaste päevade ilmad oleks nagu suve viimased paitused: nii mõnusalt soojad on need olnud. Aga õhus on juba sügist, ööd on kargemad ja muru hommikul kaua märg. Pesu ei kuiva enam endise hooga.
Tegelikult mulle see suvi suisa meeldis oma paraja soojuse ja vihmaga (minu jaoks). Tapvalt kuumi ilmu oli vähe. Rannas käisin augustis, päike kõrvetas veel üllatavalt agaralt.
13.-20. juulini olin Soomes õe juures, seal olid küll ilmad vihmased ja jahedad, aga jalgrattaga sai linn läbi sõidetud ning ostelda ka parasjagu.
Juulikuu lõpus käisid külalised minu natuke ümmargusemal sünnipäeval. Vanad head kolleegid pole mind unustanud.
Eile viisin oma suure pojakese jälle Tartusse tarkust taga nõudma ja ise alustan selle kiire karusselliga ülehomme.  Enne harisin teda veel natuke kultuuri poole pealt, käisime vaatamas NO teatri etendust "Pedagoogiline poeem". Kuna olen NO käekirjaga juba tuttav, siis need kohustuslikud elemendid (vesi, üks "äge" ropendamine, alasti laval olemine, pikad stseenid jne)  enam nii raputavad polnud. Marika Vaarik, mu lemmik, ja noored olid head, tükk nõudis neilt väga tugevat füüsilist treenitust.
Palju oli seekord tuttavaid. Pool saali oli õpetajaid täis.
Nii et hüvasti, suvi!
Ja minu augustikuu lugemised.

 87-aastase Heljo Männi III mälestusteraamat on minu arvates parem kui eelmine, aga eks raske vist on autoril ikka, et ta end kordama ei hakkaks, kuidas täpselt meeles pidada, mis juba kirja pandud, mis mitte. Aga nende luuletustega, mis vahele olid pistetud, ma küll rahule ei jäänud, tase tundus  kuidagi punnitatud ja kaheldava väärtusega.







Mika Keräneni "Minu Supilinn" oli helge ja positiivne raamat.  Minu jaoks polnud selles raamatus mitte Supilinn nii oluline kui hoopis noore mehe kujunemislugu ja sobitumine Eesti ühiskonnaga. Ja kui kõik see on ausalt ja humoorikalt kirja pandud, siis on tulemuseks selline mõnus ajaveetmisraamat. Tore, kui meil on inimesi, kes muretsevad sellepärast, et see heas mõttes aguliõhustik ja tagahoovid oma kuurikeste ja pesukuuridega säiliksid. Looksid oma rahuliku ja väikelinliku miljöö, kus pole rahal ja rikkusel nii suurt tähtsust.



Riikka Pulkkineni esikteos „Piir” ilmus augustis 2006. Riikka oli teose ilmumise ajal 26-aastane, oli õppinud aasta filosoofiat Oulu ülikoolis ning liikunud sealt edasi Helsingi ülikooli filosoofiat ja kirjandust õppima.Debüütromaan “Piir” ilmus 2006. aastal. Raamat sai kriitikutelt ülisooja vastvõtu, kandideerides muu hulgas ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduspreemiale. Vaid aastaga müüdi raamatut 40 000 eksemplari. 2007. aasta alguses sai raamat Akadeemilise raamatukaupluse debütandipreemia, samuti Gummeruse kirjastuse Kaarle-preemia, mida jagatakse Soomes juba alates 1970. aastast.
“Piiri” puhul on kirjanik hämmastanud nii kriitikuid kui ka tavalugejaid oma sundimatusega eri vanuses inimeste hingeelu kirjeldamisel. Selles kergesti loetavas romaanis käsitletakse raskeid teemasid nagu eutanaasia ning teismelise ja täiskasvanu vaheline keelatud suhe. Noore kirjaniku kohta on teos uskumatult elutark, kirjeldused on napid, aga tabavad, ning karakterite avamine hämmastavalt täpne. Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?
Riikka Pulkkineni raamat "Piir" oli ka huviga loetav. Räägibki piiridest. Kus on piir täiskasvanud õpetaja ja alaealise  armastusest unistava neiu vahel? Millega nende suhe lõpeb? Noore enda piirid? Vanema piir lapsega suhtlemisel? Väikese tüdruku piir?

Minu juulikuu lugemised

 Mulle meeldivad selle sarja raamatud ja "Kui jumal oli jänes" oli nii hea raamat. Eriti meeldis selle raamatu esimene pool, kui peategelane oli veel väike laps  ja tegevus anti tema terava silma läbi, kuidas ta ei sobitunud klassikalise kooli ja nõudmistega. See perekond meenutas natuke Gerald Durelli hullumeelset perekonda, kus igal pereliikmel oli oma "kiiks" ja eripära. Kasutan ka kirjastuse tutvustust.

Inglise näitleja ja kirjaniku Sarah Winmani (snd 1964) romaani minajutustajaks on tüdruk nimega Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid: vend, kes kuidagi ei suuda maailmas oma kohta leida; vanemad, kes teinekord otsustavad teha õige äkilisi kannapöördeid; võluv filmistaarist tädi; hakkaja, ajuti lausa üleloomulike võimetega sõbratar; öömajalised, kellest aastatega saavad peresõbrad. Kõik nad on kenad inimesed, kelle elu pole aga sugugi kerge – ei lapsepõlves ega täiskasvanueas, ei 1970. ega 1990. aastatel, ei Londonis, Cornwallis ega New Yorgis. Napis, humoorikas laadis kirjeldab Winman, kuidas sellise seltskonna suhterägastikes ellu jääda ja võib-olla koguni õnnelikuks saada.
Romaan jutustab vennast ja õest, lapsepõlvest ja suureks saamisest, sõpradest ja perekonnast, võidurõõmust ja kaotuskurbusest ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Ennekõike aga jutustab see raamat armastusest igal võimalikul kujul.

Algarvude üksildus“ on kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice, hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga, elades oma paralleelset elu, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Täitsa loetav, kuigi kurb. Huvitavalt üles ehitatud ja näitab, kui suur tähtsus on inimese elus lapsepõlvetraumadel, mis võivad tulevikku tugevasti mõjutada ja samuti kui raske on end kohandada ümbritseva maailma nõudmistega.

 "Minu Haiti" lugesin läbi, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Julgen arvata, et paljude jaoks on Haitist jäänud hoopis teine kuvand (rand, palmid, kokteilid, peod). Selles raamatus tuleb välja just selle koha viletsus, sest valdav osa inimestest elab täielikus vaesuses, see toob kaasa aga palju probleeme. See, et sul oleks iga päev vett ja elektrit, on juba luksus.
Ja muidugi see maavärina lugu ja imeline pääsemine.




"Punase raamatu" sarja raamatud meeldivad mulle ka ja "Kaelkirjaku kael" on väga huvitavalt kirjutatud. Ja selles raamatus olid illustratsioonid (bioloogialased)! See raamat on jutustatud küünilise ja elukogenud õpetaja silmade läbi, tema sisemonoloogina. Laste maailm on tema jaoks juba nii läbinähtav ja ta kirjeldab noori läbi negatiivse varjundi. Kogu elule toob ta paralleele loomamaailmast, leiab kõigile bioloogilis põhjusi ja järeldusi. Minu jaoks oligi see üllatav, et autor polnudki bioloogi haridusega. Aegamööda paljastub õpetaja üksildus ja lahusolek tütrest. Minu jaoks oli selle õpetaja tähelepanekutes väga palju tuttavat, kuigi tegevus toimus Saksa koolis. Autoril oli selline huvitav stiil, kahjuks polnud aega tsitaate maha kirjutada.

Kohanemine on määrav, teab Inge Lohmark. Lõpuks on ta ju üle kolmekümne aasta bioloogiat õpetanud. See, et kool pannakse nelja aasta pärast kinni, on paratamatus – Ees-Pommeri ääremaa hääbuvas maakonnalinnas ei ole piisavalt lapsi. Bioloogiaõpetaja asub võitlema loodusseaduste järgimise eest, küünitab kaela kättesaamatute viljade järele ning taganeb viimaks usust Darwinisse. Kogu loo toimumispaik on üks selle maailma hullumeelsemaid asutusi: kool. Judith Schalansky sündis 1980. aastal Greifswaldis, on õppinud kunstiajalugu ja kommunikatsioonidisaini. Tema kirjanduslik debüüt, madruseromaan „Blau steht dir nicht“ („Sinine ei sobi sulle“) ilmus 2008. aastal. Raamatu eest „Atlas der ablegenen Inseln“ („Kõrvaliste saarte atlas“) sai ta 2010. aastal raamatukunsti fondi 1. auhinna. Ta elab Berliinis vabakutselise kirjanikuna. .

Kurbus ja vaikus

Enne järgmist postitust pean kirja panema ka selle, et ema surmast on möödas nüüd 3 nädalat. Matused tomusid päikesest kullatud esmaspäeval, 8. juulil. Puhka rahus, emake...

Suvepuhkus on alanud

 Ja ongi esimene nädal puhkusest läbi, ilm on olnud imekena, kuigi homme lubas vihma. Jaanipäev möödus seekord rahulikult kodus, õhtu oli nii soe ja mõnus.

Aga nüüd loetu juurde:

 

Petrone Ajaloo sarjas ilmunud raamat, kuid ometi nii erinev teistest, selles raamatus on lummust, kirjutatud eelkõige autori tunnete kaudu. Kui teised kirjanikud proovivad küllalt täpselt ja detailselt oma lapsepõlve kirjeldada, siis selles raamatus on eelkõige oluline see tunne, mis vastavast sündmusest hinge jäi. Kristiina Ehini jaoks on oluline suguvõsa, inimese juured, tema lapsepõlvekodu ja –kohad, mis taaskohtudes manavad esile mälestusi ja tundeid. Oma ilu annavad raamatule muidugi juurde kirjaniku enda luulekatkendid, aga ka tema ema ja isa omad. Üks katkend raamatust, mida siin lühemaks hekseldasin, aga mõte peaks välja tulema: Kui mul meest kodus ei ole, siis ärkab minus mõne päevaga keegi, keda võib nimetada seguks nõukogude naisest ning eestiaegsest tublist talupereemast./............/ Mehega koos olles toimub mingi plõks, mingi arhetüüpne muutus ja oledki äkki „õrnem sugupool“ ning tema on tegusam. Mina muutun kuidagi meditatiivsemaks ja seejuures, jah, tõepoolest ka abitumaks. Taas on see vägevuse ja abituse virvarr mingi muster, mille üle, ma tunnen, mul lõpuni kontroll ei ole. /....../ Miks valus? Sest mulle tundub, et sellise üleinimliku vägevusega võib endale kergesti liiga teha, võib tekkida mingi armistunud ja tundetu koorik, masinlik orav rattas jooksmine, mis vigastab inimest. /....../ Mehed, kes pere juurest ära lähevad, mõtlevad sageli: küll nad ikka kuidagi hakkama saavad.Ja tavaliselt saavadki. Aga mis hinnaga?
Ja veel ei saa üle ega ümber ühest imekaunist luuletusest, mille teise salmi ka siia kirja panen: Nikolai Gumiljovi luuletus „Kaelkirjak“, tõlge Andres Ehin.

Ta siredust, sihvakust, õrnust on pilgeni täis,

ta lummutav muster on ehtimas nahka.

Võrdkaunina täiskuu vaid sumedal suveööl näib,

kui järvevee peeglist ta väreleb kahkjalt.

 Järgmine raamat "Vihmasaatjad" oli Tänapäeva jutuvõistluse võitja ja sp tekkis huvi lugeda, aga midagi erilist kahjuks see ei pakkunud. Selle raamatu ainuke tugevus oli võib-olla see, et kujutas Eesti tänapäeva riigiametniku elu, kus sind kui töötajat on vaja ainult nii kaua, kui sa suudad endast maksimumi anda ja tööle elada. See on maailm, kus inimene on inimesele hunt. Seepärast oligi natuke kummaline selline must- valge maaeluga vastandamine. Autori kirjutamisstiil oli selline muutlik, kohati kujunditega üles puhutud, töötust minategelane loeb eneseabiraamatuid ja autor on vist ka nendega päris hästi kursus, sest nendest pärit mõtteid on raamatus päris palju kasutatud. Minu jaoks jäi ikkagi arusaamatuks naistegelase saarele jõudmise mõte, toimus nagu liiga äkki. Aga kergeks suveraamatuks sobib.

 

Järgmine maiuspala minu jaoks:

„Ööbikut ei tohi reeta“ Rein Marani elu filmides.
Vahendanud Alo Lõhmus.
Raamat, millele mul polnud erilisi ootusi ja mis täitsa juhuslikult mu lugemislauale jõudis, aga mis ometi väga meeldis. Marani ellusuhtumine on nii eluterve ja – kogenud. Nagu ta ise enda kohta ütleb, et on soome-ugri aluspõhjaga. Lisaks temale on raamatus juttu paljudest huvitavatest inimestest, nii teadlastest kui lihtsatest, kuid huvitavatest metsameestest, loodusega koos elavatest inimestest. Rein Maran esindab tõesti sellist loodust väärtustavat ja austavat eluviisi, see annab talle nagu mingi erilise oskuse maailma näha ja eluterve suhtumise ümbritsevasse. Mulle tundub, et sellised mehed on meie praeguses maailmas jäänud vähemusse, aga just selliseid inimesi oleks Eestile vaja.
Me oleme kindlasti praegu märksa tuimemad ja vaimses mõttes vaesemad, kui me olime varem. Looduslikus keskkonnas elav inimene peab olema teataval määral kontaktis teiste elusolenditega, kes elavad samas keskkonnas. Kuid tänapäevases Tallinnas, olgugi et tegu on pisilinnaga, on nii palju müra ja kära, et ainus võimalus end kaitsta on muutuda üha tuimemaks. Sulguda endasse ja teist oma kõrval mitte märgata.
Rein Marani loodusfilmide saatel möödus ka minu lapsepõlv. „Laanteguse suve“ olen mitu korda näinud, rästikufilmi mäletan ka eredalt, sest see tundus oma muusikaga nii õudne, eriti see maohunnik oli lapse jaoks suisa õudusfilmilik. Olen kogu aeg arvanud, et Rein Maranil on ülikooliharidus bioloogias vms, tegelikult teab ta loodusest nii palju tänu tarkadele inimestele või iseõppimisele. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate filmide tegemine käis.
Rein Maran oli nooruse vangilaagris ja see andis talle suure elukogemuse. Sellistest inimestest oli raamatus veelgi juttu.
 Irdiga oli nagu paljude selleaegsete meestega: elukogemused, mis nad said, purustasid nende senise maailma. Ja nad pidid endale leidma midagi asemele. Esiteks olid nad metsas elades puutunud loodusega kokku rohkem kui teised inimesed. Peale selle oli vaevalt neil kellelgi erilisi illusioone inimloomuse suhtes. Nad teadsid väga hästi, mismoodi inimene mitmes tahus välja näeb ja kes ta olla võib. Ja Ird ei läinud enam õpetajaks, vaid hakkas rabavanaks.

Ühe luuleraamatu lugesin ka läbi.

Jürgen Rooste „Higgsi Boson“.

Mulle meeldis „Cristabelli lauluke“ - lugu luulevormis sellest, kuidas ta pojaga Pärnus käis ja muuhulgas poeg Munamäelt endale sõbra sai.
Siia panen aga ühe luuletuse:

                                                    „Elu on õis“

Loen džuudokooli seina päält,

et elu on nagu kirsiõis

(või oli see vastupidi,

unustan samal hetkel)

ja iga päeva tuleb elada,

nagu see oleks

su elu suursündmus.

 

Kardan, et olen seda teinud,

aga ma võtan neid suursündmusi

nii pagana tõsiselt-

seepärast olengi

ramp- ja hunt- ja läbiväsind.

 

Tahaks täna tavalist päeva,

nii tahaks,

ilma erilise suursündmuseta:

ei midagi tähistada,

ei midagi, mille pärast rõõmustada.

Või kurvastada.

 

Lihtsalt, et kuidagi

vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Beltran ja  "Mässav Barcelona" oli selline ilukirjanduslik Barcelonat ja selle ajalugu tutvustav raamat, lugesin läbi, aga polnud minu maitse.  Kirjanik ise ei oskagi ennast määratleda: on ta hispaania või eesti kirjanik.

Isamaa-armastus ei sünni kindlast usust, vaid lihtsast kiindumusest ümbruskonda, milles on noorusaja mälestuste veetlus ja hämarad varjud, ning harjumustest- seepärast on see petlik nagu iga minevik. Sest möödunud allikad on alati sogased ja juured liialt haprad. Sama tunnet kogeb ka pärisori või eluaegne vang oma seisuse vastu, millest ta ei suuda loobuda, sest pelgab vabadust nagu suurt õnnetust. Nii nagu mõni kardab kodust eemal elamist ega harju iial uue kodumaaga, nii ripub ta nagu koer armunult ja truult oma isanda küljes, kes teda aeg-ajalt piitsutab. /----/

Isamaa- armastus hõljub meie kohal koos vanade kommetega- sageli pole see midagi muud kui sissekäidud rada, konservatiivsus ja pelg uue ja tundmatu ees. Kuid eks ühe hirmust lõikab keegi teine kasu.

Kuumus on asendunud paduvihma ja tuulega

Kuna on kogunenud jälle mitu loetud raamatut, siis jätan jälje maha, kuigi kõike täna kirja panna ei jõua.
Üks asi veel, mis jäädvustamist nõuab, on Rakvere teatri etendus "Jane Eyre", mida 27. mail vaatamas käisin.

 

 

Kuna "Jane Eyre" on kindlasti üks raamatutest, mis murdeeas lugedes õhkama pani ja südamesse oma jälje jättis, siis läksin etendust vaatama väikese eelarvamusega- ega ometi seda tükki liialt ei moderniseerita ega muudeta. See ajastu jms võiks ikka välja tulla. Esimese vaatuse lõppedes olin kahevahel: meeldib või mitte. Kuid siis edasi jälgisin laval toimunut suure huviga.  Minu jaoks jäi see lugu ise tagaplaanile ja pearolli mängis hoopis lavastaja lähenemine, selle loo ülesehitus ja lavalised lahendused, tantsud, muusika ja eesti tuntud autorite luuletuste kasutamine. Üks näitleja mängis palju erinevaid rolle, kindlasti suur koormus neile. Üks eesti nätleja, kes minu nägemuse järgi Rochesteriks otsekui loodud, olekski Kaljujärv. Aga selles tükis meeldis kõige rohkem Ülle Lichtfeldi mäng. Nii et kokkuvõttes päris huvitav.

 



 Nüüd kaks raamatut ka, mis juba mitu nädalat tagasi loetud. Jan Kausi "Koju" on meedias kiidetud, aga mulle ta erilist muljet ei jätnud. Autor vaatab lähemalt kolme üksildase eesti mehe elu Tallinnas, kes pealtnäha võib-olla tunduvad edukad, aga sisemuses rabedad ja pidetud.
Teine raamat "Minu Michael" oli huvitav, selline magusvalus armastus, kus kaks inimest kulgevad oma elus kõrvuti nagu kaks raudteerööbast, kuid kokku ei saa. Tutvusin uue suurepärase kirjanikuga, kelle stiil meeldis, autor kirjutab küllalt lihtsalt, aga selles peitub ilu.
Kirjastuse raamatututvustus võtab sisu päris hästi kokku.

1950ndate aastate Jeruusalemmas toimuv romaan jutustab ühe noore naise, Hannah Goneni armastuse ja abielu loo, taustaks tema aja Jeruusalemm, selle atmosfäär ja tänavad. Hannah on mõnevõrra irdunud intensiivse tundeeluga filoloogiaüliõpilane, kes abiellub korraliku, isegi pedantse ning täiesti silmapaistmatu geoloogiateadlase Michaeliga. Aastate möödudes haarab Hannah tormiline fantaasialend üha suurema osa ta elust, ta võõrdub pikkamisi nii ümbritsevast maailmast kui oma abikaasast ja koost hakkab pudenema ka nende abielu.

Amos Oz on 1939. aastal sündinud Iisraeli kirjanik ja aktiivne publitsist. Tema teosed on ilmunud 41 keeles, ta on palju kordi olnud Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide hulgas ning saanud oma töö eest hulga erinevaid preemiaid. Eesti keeles on Amos Ozilt varem ilmunud Kurja Nõu Mägi (1993), Ära ütle, et öö (1997) ja Sumchi (2000).

Muidu elust ka natuke. Tööl tuleb veel pisut käia ja siis puhkus. Eile käisime tädi Hilde matusel (surnud 12.06). Terve matuse aja paduvihm, õnneks võtsin musta lühikese jope kaasa, muidu oleks külm ka veel liiga teinud. Aga pärast peielauas hakkas selginema ja päike tuli jälle välja. Õhtul isa juures grillisime, sest väikeõde tuli üle pika aja Soomest külla. Nii et sai kohvi joodud ja kuna päev oli vana inimese jaoks vist liialt emotsionaalne, siis öösel magada eriti ei suutnud. Täna uimane olek ja mittemidagitegemise tunne.

Kuumus ja äike

Suvi on käes ja kuumus teeb liiga, aga eks seda aega me kõik oodanud oleme. Nii et ei virise keset taevast kuumava päikese pärast, igapäevase vihmahoo ega äikese pärast, näljaste sääskede pärast jne. Tegelikult on suvi ju NII MÕNUS, tööl on ka nüüdseks kõige suurem kiire läbi, nii et saab asja kergemalt võtta.

 Nüüd aga minu maikuu lugemistest. Kaks raamatut olid sellised, mida mul ammu juba plaanis oli lugeda, sest olin neist mõlemast I osa lugenud. Ja tulemus oli see, et mõlema raamatu II osa enam ei pakkunud midagi erilist. Esimese osa võlu ja uudsust enam polnud. Lootsin, et "Egiptimaa" II osa on esimese osa järjeks, aga pigem sisaldas see I osast välja jäänud kirjutisi. Nii et kohati tekkis tunne, et olen vist seda juba lugenud. Kõige rohkem meeldis võib-olla autori kirjutus sellest, milliste tunnuste järgi võib öelda, et temast on saanud nüüd egiptlane.
Heljo Männi mälestuste raamat "Kassikäpp" jätkas ka autori mälestustega. Lugesin läbi, aga ei oskagi öelda, miks see osa mind enam nii ei köitnud nagu esimene. Lugesin, et autorilt on ilmunud  juba III mälestuste raamat "Kurereha", nii et jääb vaid imestada autori produktiivsuse üle. Kui raamatukogus silma jääb, loen ka läbi.
A. Kasemaa on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mitmest erinevast kohast oli tema raamatu kohta jäävad positiivsed arvamused silma jäänud ja nii see minu lugemislauale jõudiski. Ega kahetse! Täiesti teistsugune raamat. Noor autor uurib ja jälgib suure armastusega Peipsi-äärsete leskede (vanade naiste) maailma, nende maju, mööblit, riideid. Nii et see raamat on nii ilukirjanduslik kui ka etnograafiline. Eriti imeline oli see, kuidas noor mees kirjeldab naisteriiete materjale, lõiget, detaile.
Üks stiilinäide:
Lese näos, mida ilmestavad suured prillid, oli väga palju kortse, juuksed olid pikad ja hallid, ta nägi välja nagu muistne Jüriöö-eelne eesti naine. Ta oli vana, kortsus ja plekilina nagu ta linadki. Seljas kandis ta alati lohvakat, määrdunud lillemotiividega särki, ta ei pesnud vist kunagi, ja selle peale sama määrdunud aluskuube ja koeripstehnikas kootud riides seelikut, mis ulatus talle pahkluudeni, seeliku peal oli pikitriibuline põll, sinna sisse meeldis talle oma nina ja käsi pühkida. Iial ei loobunud ta oma villasest pearätist, mis oli must nagu öö. Ainult sünnipäeval kandis ta peas valget pearätti. Harva võis teda näha hallide lahtiste juustega. Kuidas see on võimalik, et ilusast armsast lapsest saab kord selline lesk, kunagine noor neiu, kes on vahetanud oma rõivad pikkade lohisevate seelikute vastu, rinnad välja veninud, nii et ta ise ka ei taha ennast vaadata? Silmas kae, varvastel kooljaluu, kortsus soonilised pikad käed, suu harv nagu linnupuur, nii et sõnade asemel tuleb sealt vaid puss-puss. Nii kummaline oli teda vaadata, sest noorepõlve piltide peal, mida ma näinud olen, on ta väga ilus, armu või ära.

Ja nüüd mu lemmik: minu teine e-raamat Tõnu Õnnepalu"Mandala", mõtteline järg eelmisele raamatule. Raamat, mille lugemine tõi muige mu näole, raamat, mille lugematud kohad hinge läksid, autor, kelle kirjutusviisi ja väljendusoskust ma ainult imetlen. Kuidas üks autor oskab kirjutada peaaegu mittemillestki midagi sellist, mis puudutab lugeja hinge. Ja loomulikult  need kassid, kes kogu seda raamatut üleval hoiavad. Kassiomanikuna võib seda äratundmisrõõmu ainult nautida. Kahjuks ühtegi tsitaati välja ei kirjutanud, aga seda raamatut tahaks veel üle lugeda.