August saab kohe läbi

Laupäeval, 27.aug oli veel imeilus ilm, soe ja päikesepaisteline, aga nüüd lubatakse sügist ja ilmade külmenemist. Tänane päikese ja vihma vaheldumine juba seda ka näitab.
20.aug sadas hommikul vihma. Sõitsime Tõstamaale vaatama etendust "Pruutide kool".
Jõudsime 5 minutit enne algust ja saime istuma sellistele kohtadele, et nägime ainult peanuppe, aga etendusel polnud viga.
Väike tutvutus ka siia.
“Pruutide kooli” tegevus toimub Tõstamaa mõisas aastail 1926-27, mil seal avati üks Otto Strandmanni uue majanduspoliitika viljadest – kodumajanduskool tütarlastele. Rahvasuus hakati seda kooli kutsuma „pruutide kooliks”.
Vastsesse majanduskooli asub teiste hulgas õppima Pärnust pärit sinisukk Liina Täker. Liina ei tule siia kooli vabatahtlikult – sellise sammu astub ta isa survel, kes peab Liina eluhoiakuid liiga vabameelseiks.
Elu kodumajanduskoolis annab lobeda eluga harjunud Liinale nii mõnegi valusa õppetunni. Oma osa selles on nii värvikatel õpetajatel, kaasõpilastel kui ka noorel kunstikul Mattisel. Ent tema suurimad õppetunnid sõlmuvad kummalisest asjaolust, et Tõstamaa mõisa ühe kambri lakke lasi mõisa viimane omanik, orientalist Alexander Stael von Holstein, maalida püramiidi kujutise...

Liina Täker on ajalooline isik, kes sündis näidendi-Liinast küll umbes 30 aastat varem, emigreerus hiljem Ameerikasse ning sellega tema jäljed kaovad. Eestimaale jäi teda meenutama Eesti Kirjameeste Seltsi luuleauhind ning luulekogu.

Lisaks kolmele Tõstamaa parunile (Christopher von Münchausen, Heinrich von Helmersen ja Alexander Stael von Holstein) ja ühele parunessile (Anna Meyer von Gyldenfeldt), on päriselt elanud ka „pruutide kooli” juhataja prl Anete Tepe ja õpetajanna prl Alu ning mõisa toapoiss Karl.

Lugu ise (va mõned ajakirjandusest pärit faktid Tõstamaal sel perioodil toimunust) ja Liina Täkeri seosed Tõstamaa mõisaga on aga Liina venna Aleksanderi lapselapselapse Gerda Kordemetsa väljamõeldised.

“Pruutide kool” on ühenduse R.A.A.A.M. ja Tõstamaa valla koostööprojekt – lavastuses teevad kaasa kohalikud harrastusnäitlejad, ka kujundus ja kostüümid on valmistanud Tõstamaa inimesed.
Osades Triin Tenso, Andrus Vaarik, Laine Mägi, Markus Robam, Hannes Prikk, Kersti Tombak jt. Lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Liina Tepand.
Mulle meeldis Triin Tenso mäng ja hiljem uurisin, et näitleja ta polegi, on mänginud küll "Klassis" ja õppinud keskkoolis näitlemist. Andrus Vaarik ja Laine Mägi mängisid ka hästi. Üldse just selline mõnus õhkkond ja koostöö olid selles näidendis ja väga sobiv tükk mõisa jaoks. Imestan ikka, kui populaarsed sellised suveteatrid on. Ka sellele näidendile pandi ju lisaetendusi juurde ja ikka olid piletid välja ostetud. Ütle veel, et rahval raha pole.

Pärast läksime ka Pootsi, aga vihma sadas. Põldmarju oli palju, kahjuks ei saanud korjata.

Mida lugenud olen?

Lugesin läbi veel Muti "Mälestuste" kooli- ja ülikooliaja. Huvitav oli see ülikooliaeg just sellepoolest, et endal olid ju hoopis hiljem samad õppejõud, nii et äratundmist oli hea kogeda. Samuti need Tartu kõrtsid, kohvikud ja muud kokkusaamiskohad said suure tähelepanu. Üldse vaatab Mutt endale tagasi kriitiliselt kui sellisele rumalukesele, kelle ego oli noorena kõrge ja esinemis(tähelepanu)vajadus suur. Alati imetlen neid kirjanikke, kes kirjutavad nii detailselt oma mälestustest. Minu mälestused selle kõrval on kuidagi nii tuhmunud ja vähesed.

Viimati lugesin india kirjaniku Arundhati Roy raamatut "Väikeste Asjade Jumal". Seda raamatut ei saa lugeda kiiresti, vaid tuleks "mekutada", sest tekst teksti haarata polegi nii lihtne. Sündmustik ja aeg muutub igas peatükis. Kord minevikku, siis jälle olevikku. Sisust lühidalt: vaadatakse ühe india perekonna lugu. Ammul on kaksikud: Estha ja Rahel, kelle silme läbi vaadatakse ilustamata ja ausalt täiskasvanute maailma. Vanaema, kes on pime, peab konservitehast. Onu Chackole tuleb külla tema lahus elav naine tütrega, keda kõik täiskasvanud imetlevad, kuid kes upub koos kaksikutega paadis sõites. Estha saadetakse ära isa juurde. Ema Ammul on salajane suhe kuldsete kätega paravaniga, kellega tavainimesed ei tohiks suhelda.

Selle raamatu muudab eriliseks selle raamatu keel ja kirjaniku detailide nägemine ja nende kirjeldamisoskus. Väga huvitavaid kujundeid võis leida. "Liikuvatel traatidel libisesid mööda tardunud linnud nagu kohvrid, millele lennujaamas keegi järele ei tule."

"Taevas rippus tohutu suur kahvatu päevakuu ja käis nende kannu. Ise punnis nagu õllejooja kõht."

Lisan siia ka ühe katkendi intervjuust autoriga. Samas arvan, et ühe keskkooliõpilase jaoks on see raamat liiga keeruline lugeda.

“Väikeste Asjade Jumal” on pilkupüüdev pealkiri, ja ka tekstis endas on Väikeste Asjade Jumal ja Väikesed Asjad väga tähtsal kohal. Miks just niisugune pealkiri?
Raamatus on sellenimeline peatükk, mille kirjutasin peaaegu ühe hingetõmbega – ärkasin ühel pärastlõunal, istusin laua taha ja panin kirja. Seal kirjeldatakse meest, kellest Ammu und näeb, ja seda, kes see mees on või võiks olla: Kaotuse Jumal, Väikeste Asjade Jumal, Kananaha ja Juhuslike Naeratuste Jumal. See on justkui vastand kõigele, mida me oleme harjunud jumalas nägema – abitus, võimetus asju ohjes hoida, peataolek. Pealkirja valisin alles siis, kui käsikirja välja trükkisin. Alles hiljem märkas üks sõber, et Väikeste Asjade Jumalat võib leida raamatu igalt leheküljelt, ja nii see tõepoolest ongi.