Veel raamatutest

Üks hea meelelahutuse vorm on lugeda Petrone Prindi "Minu..." sarja, sest olgem ausad, paljudesse nendesse kohtadesse ei pääse ma iialgi või siis jääb see tutvumine selle kohaga "kiiresti ja koos" varianti st koos ekskursiooni grupiga. Arvasin, et olen selle sarja raamatuid päris palju juba lugenud, aga tuleb välja, et rohkem lugemata. Neid raamatukogust kätte saada on päris raske, rohkem selline vedamise asi. kõige huvitavam ongi see, mis suhe minategelasel selle riigiga on. Mõne raamatu põhjal mõtlesin küll, et mis sa seal siis oled, kui üldse ei meeldi. Samas oskab osa kirjutajaid tuua oma armastuse või isegi austuse selle maa vastu ka raamatusse. Nt "Minu Kanada", "Minu Ungari"

Kõige rohkem meeldis "Minu Londoni" juures see, et sain hea ülevaate Londoni linnaosadest ja vaatamisväärsustest, oleks tahtnud suisa kaardil sõrmega järge ajada. Muidugi oli huvitav heita pilk moemaailma ja -kooli. Õpetaja meenutas jälle filmi "Saatan kannab Pradat" ja pääsemine kuhugi kõrgele nõuab ikka noorelt inimeselt väga erilist andekust ja ka rahakotti, sest alguses tuleks töötada üldse palgata, ainuke leevendus kogemuse saamine.

Kuna ka "Minu Pariis" on moemaailmaga seotud, siis sarnanesid need raamatud mingil määral, sellest raamatust jäi meelde just selle prantsuspärasuse väljatoomine: toidu ja jookide tutvustus, aga samuti selle õige prantslanna kirjeldamine. Mõlema raamatu puhul oli kurb, et eestlased peavad elama nii kokkuhoidlikult, kui saavad, sest üüripinnad on kallid ja neid on vähe ning muu elu on kallis.
Nii "Minu Ungaris" kui ka "Nepaalis" meeldis kõige rohkem see, kuidas peategelane hakkas seda kohta armastama. Küll ikka eesti naised on tublid ja saavad igas olukorras hakkama!

Kuna viimati lugesin "Minu Nepaali", siis see meeldis mulle väga. Kaia Hunt läheb vabatahtlikuna tööle lastekodusse, kus näeb sealse elu vaesust ja viletsust, aga ta suudab sellega kohaneda: pesta saab ainult külma veega, elekter kaob pidevalt, telefonisidet pole, kiirabi jääb ainult unistuseks, kui midagi juhtuma peab, söök koosneb peamiselt riisist. Linnas aadresse pole, tuleb küsida, kui teed küsida, näidatakse mingis suunas, sest mitteteadmine on häbiasi, liiklus on metsik. Valitseb kastisüsteem, samas on peamised töötegijad naised. Räägitakse üle 100 erineva keele, põhikeel on sarnane india keelele. 14 maailma kõrgemast mäest asuvad Nepaalis 10. Valge inimene on ka seal "kõndiv rahakott" ja pakub palju elevust, eriti maal. Prügi visatakse igale poole ja sama toimub sülitamisega.