Juulikuu on seljataga

Mida huvitavat siis tehtud sai? Ilmad olid kuumad ja suvised, aga rannas sai imevähe käidud, ei sobi mulle see tulikuuma päikese käes lesimine ja merevesi peab ka vähmelt 24 kraadi olema, et ma sinna üldse kipuks. Sünnipäev möödus rahulikult, hommikul oli palav, õhtul hakkas peale 9 sadama, aga saime õues olla, kuigi igasugused putukad ründasid meid enne vihma: kärbsed, sääsed, sipelgad, herilased. Merle oli lastega ja Liina käis ka.

Üks oluline üritus minu jaoks oli esmakordselt Viljandi pärimusmuusika festivali külastamine reedel, 29. juulil. Ilm hoidis, sinna minnes sadas, aga siis jäi järele. Rahvast oli palju, terve Viljandi kesklinn elas, ka öösel. Mis kõige rohkem meelde jäi? See melu ja erilised inimesed, rahvusliku elemendi kasutamine rõivaste jm juures, esinejatest meeldis Iraani ansambel Ensemble Shanbehzadech, mis koosnes 3 mehest, üks laulis ja mängis torupilli, eriti meeldis noor trummimängija. e
Eesti ansamblitest meeldis Oort, just nende vanade lugude tänapäevasesse võtmesse viimine. Päeva lõpetas Vägilaste kontsert õlletelgis. Järjekord sinna oli meeletu. Me seisime järjekorras kusagil 45 minutit või natuke rohkem ja saime sisse. Inimene oli inimeses otsas, õhku vähe. Jalad olid ka juba seismisest väsinud, nii et otsustasime kella ühest kodu poole startida. Pärast oli hakatud Kirsimäele Vägilasi ekraanilt üle kandma. Tegemist oli nende lahkumiskontserdiga.
Ees ootas veel pime, öine sõit Pärnusse, teed ületas ühes asulas majade vahel üks rebane ja natuke hiljem ka üks kass. Neli päeva sellist muusikat oleks vist juba liig, aga üks päev oli täitsa mõnus.