Armastan puhkust ja suve, sest siis saab lugeda, lugeda, lugeda... Mõned raamatud, mis olen lugenud, on rohkem ajaviitmiseks, mingit erilist sügavust ei tasu neist otsida, aga see selleks.
Hakkame siis peale. Eesti kirjandusse on tulnud uus kirjanik-Jan Beltran. Tegemist on pikalt välismaal (Hispaanias) elanud mehega ja see arvatavasti on toonud tema raamatuisse midagi sellist, mida eesti kirjandusest ei leia. Veel imetlen tema keelerikkust, eriti viimane raamat pakkus palju huvitavaid kujundeid, eriti võrdluseid. Tema esimesi raamatuid ( homo teema läheb läbi) lugesin siis, kui nad ilmusid, ja nüüd, suvel, lugesin siis "Jumala poolt hüljatud".
Tegevus kulgeb jumalate poolt hüljatud Lissabonis, kus elab üksik mees Massaud, kes saab küll lühikest aega tunda armastust, kuid naine sureb ja üksildustunne ning armastustundest ilmajäämine jääbki südamesse. Peategelase siseelu ja linna sünge õhustik nagu ühilduks. Alguses see raamat mulle ei sobinud, kuid pikkamisi haaras selle raamatu keskkonna kirjeldus ja ridade vahelt õhkuv üksildus ja minnalaskmine. Selles raamatus ei juhtu midagi erilist, sündmustik peaaegu puudub ja tundub, et selles raamatu tugevus minu jaoks oligi. See otsatu üksildustunne meenutas mulle Õnnepalu raamatuid.
„Elu on liiga lühike, et olla midagi muud kui õnnelik,“ nentis Massaud. „ Mõõnad on osa elust, kuid leida endas jõudu ja tõusta- see on elamine.“
Järgmised 3 on sellised lihtsad meelelahutuslikud raamatud
Anna Walshi elu on täiuslik. Tal on maailma parim töö, kena korter New Yorgis ja suurepärane abikaasa – tema elu armastus Aidan Maddox. Kuni ühel hommikul ärkab ta vigastatuna oma vanematekodus Dublinis ega mäleta, kuidas ta sinna jõudis. Anna püüab paraneda ega mõista, miks Aidan kõnedele ega e-kirjadele ei vasta. Vigastustest paranenud, pöördub Anna tagasi New Yorki, talle hakkab juhtunu aeglaselt meenuma ning ta asub oma abikaasat otsima.
See raamat meenutab "Saatan kannab Pradat" filmi, sest tegemist on samuti halastamatu ilumaailmaga, aga põhitähelepanu on ikkagi sellel, kuidas oma lähedase surmast üle saada. Meeldis ka selle raamtu huumor.
"Liblikasonaat" - pereema saab teada, et tal on rinnavähk, kodus aga kolm väikest last ja mees, kes jääb töötuks ja satub sellest masendusse, suutmata süveneda naise probleemidesse, algab võitlus vähiga, samuti saab naine tuttavaks ühe vähihaige mehega, kes tema haigust ja teda ennast hoopis paremini mõistab. Raamat rõhutabki eelkõige seda, et probleemide korral ei suuda me märgata teisi, aru saada nende muredest.
"Liblikasonaat" - pereema saab teada, et tal on rinnavähk, kodus aga kolm väikest last ja mees, kes jääb töötuks ja satub sellest masendusse, suutmata süveneda naise probleemidesse, algab võitlus vähiga, samuti saab naine tuttavaks ühe vähihaige mehega, kes tema haigust ja teda ennast hoopis paremini mõistab. Raamat rõhutabki eelkõige seda, et probleemide korral ei suuda me märgata teisi, aru saada nende muredest.
Will on 36 aastane mees, kes pole pidanud päevagi oma elus tööd tegema. Tal pole mingeid muresid ja kellegi teise mured temasse ei puutu. Lapsi ta oma elu segama kohe kindlasti ei taha. Juhuslikult avastab ta koha, kuidas naistega kokku saada - üksikvanemate tugigrupid. Ühes sellises kohtabki Will Marcust, kõige vanemat kaheteistaastast maailmas, kel on kohanemisraskusi ja kelle ema haub enesetapuplaane. Nende teed ristuvad ning sündmuste käigus peavad mõlemad oma elutõed üle vaatama. Kumb neist kahest on siis rohkem poiss
No comments:
Post a Comment